Ühe ilusa loo ilus lõpp
See lugu ei tahtnud varem tulla. Polnud valmis. Mõned mõnusad aastad tagasi ulatati minu kätte jalutusrihma üks ots. Teises rihma otsas vaatas mulle vastu arglikult sõbralike silmadega Koerus. Sel hetkel olin juba vastu võtnud otsuse, et edasi lähevad meie elud koos. Vaatamata sellele, et mul puudus neljalagsele harjumuspärane hoov. Või et meie kodus oli jalgade kontsentratsioon juba jaburalt kõrge. Vaatamata isegi sellele, et vaid vähe aega enne olin otsustanud sellesse päriselt mulle mitte kuuluvasse korterisse isegi kassi mitte võtta. Ka väikest mitte. Aga mõnikord tulevad otsused kuskilt mujalt, kui toorest mõistusest. Mõnikord otsustab kõhutunne ja see koht kehas, mis ajuga koostööd teha ei armasta. Koerus kolis sisse. Hannamanna vaatas talle terve aasta alt üles. Nii suur oli see karvapall ja nii väike oli Hannamanna siis. Koerus armastas korda. Toidu ainus ja õige koht oli kapis. Võileib riiulil või sulama võetud hakklihahunnik köögi tasapinnal, šokolaad töökotis või snäkivaag
