Varssavist Vildeni

 

Kvaliteetaeg. Mina:passiivne. Nemad:aktiivsed.
Win-win.

Käisin puhkamas. 

Ma käisin ikka päriselt puhkamas. Niimoodi, et kui ma lõpuks koju jõudsin, olin puhanud ja sain kohe usinasti päriselu edasi elada. Ei pidanud taastuma :) 

Kuna KÕIK lubasid, et Poolamaal on mitu (mina arvasin, et see sõna tähendab näiteks numbreid alates seitsmest) kraadi soojem, kui meil siin samal ajal, siis võtsin kaasa VÄGA VÄHE JA VÄGA ÕHUKESI riideid. Ega neid rohkem ja paksemaid poleks seljakotti mahtunudki. Kogu loo läbiv joon on "mul oli külm". Ja iseenesest ei saa selles sugugi Varssavit süüdistada. Ega ka mind, kes ma heatahtlikult uskusin KÕIKI (loe: kahte) neid sooja ilma lubajaid. Kui vaid teaks, kelle kaela see kõik ajada.... 😏

Silmipaitav hoone Riias. Seal on sel kuul
etendumas "Carmen" ja "Madame Bovary"

Lend oli tore. Ma võin nüüdseks täitsa ausalt ja üleni öelda, et mulle meeldib lennukis olla ja sellega liikuda. Võibolla mitte nii väga see osa, kui õhku tõusmise järgselt kõik lennukis ringi hakkavad siblima ja krõpsu sööma. Või siis see osa, kui pinginaaber soovib vetsu minna, aga mina ei suuda turvavööd lahti teha...piinlik :D. Ja see osa oli ka pisut hirmus, kui maandumisel lennukitiival mingi avaus ...avanes. Pimedas tundus see nagu miski oleks katki läinud. Aga kõik muu on siiani olnud väga nauditav. Istmed, õhk, vaated ja see, et saab ruttu kuhugi kaugele :)

Umbes tunnike kestnud taksosõidu ajal panime paika plaani, kuidas me hotelli jõudes viskume vooditesse pehmete linade vahele. Ja plaan nägi ette, et hommikuti sööme hotellis kõhu tublisti täis, et ülejäänud päeva ei peaks koriseva kõhu pärast muretsema. 

Nagu vanasõna ütleb "Meie teeme plaane ja Varssavi hotellitööstus naerab."

Eelnevalt broneeritud hotelli uksel tervitas meid küll lemmiklooma söögi-jooginurgake, kuid meie tarvis seal siiski kohta ei leidunud.

60+ minutit kulus asjade ajamisele, 10 täiesti jäätunud varvast, 10 lihtsalt rahutut varvast, 2 häiritud pedagoogi ja veel üks taksosõit. Imekombel ühes Varssavi hotellis meile siiski koht leidus. Toas ootas ja tervitas meid avasüli kõik see, mille olime puhkust planeerides täielikult välistanud. Aga no ruum oli soe ja putukaid polnud, vesi tuli dušist ja läks ilusti äravoolust alla, naabrid olid hääletud (või neid siis polnudki) ja isegi lift oli!! Kuigi pean ennast veenmises keskmiselt osavamaks, ei õnnestunud mul Sirtsu sinna udupeenesse lifti lõbusõitu tegema meelitada. Üksi tundus liialt ebaturvaline minna. Maybe next time.

         

Lauatelefon 👌. Ühendus 👀

Ääretult rahulolevad reisisellid 

Ilm meid ei hellitanud ja seepärast hommikust õhtuni linnatuure ei teinud. Küll aga käisime maiustamas pannkoogikohvikus (restoranis? ...kohas) ja sealt sain küll vägeva elamuse. Sisse pääsemiseks tuli oodata õues ukse taga kuni teenindaja meile sobiva vaba koha leidis. See, mis lauda jõudis oli nii ilus. Ja nunnu. Ja elevusttekitav. Miljöö oli väga omapärane, lapselikult vallatu ja samas mitte ebamugav.

Hinnad poodides tundusid nõnda soodsad, et isegi minul, poepõlguril, tekkis soov asju osta. Asjade all mõtlen suvalist pudi-padi, mida mul tegelikul vaja läheb, aga mille ostmist lükkan harilikult seni edasi, kuni vajadus ununeb. See on oskus 😎

Need fotod on toodetest, mille pakendid panid mind sügavalt mõtlema ja ette kujutama. 

Ehk ühel ilusal päeval palus Gatta sukatootja ühel vingel reklaamibürool välja mõelda atraktiivne pakend nende ülimugavatele sukkadele. Tehti fotod, valiti pakendi materjal, aga midagi jäi ikka nagu puudu. Kuni ühel hetkel hõikas peaspetsialist üle ruumi:"Apelsinikooreriba!" Ja kõik hakkas klappima. 

Nelgioks muudab maailma

Sama lugu juhtus nende konkurendiga. Modell valitud, fotograaf valmis, kõik nagu sobis. Aga samas oli nii tühi. Ja vopsti! Tuli Andreo kõrvalruumist ja pistis modellile lilletuusti sükkpükste vahele. Imeline. Pidin end ikka korralikult tagasi hoidma, et mitte tervet riiulit tühjaks osta. 

Aga toidupoed olid ausad ja põnevat kaupa leidus isegi minusugustele (poepõlguritele!). 

Sügavkülmutatud tooted, millega 
ei kaasne jabur hulk kilepakendit.

Klubikülastus kõrgel pilve all, bussisõidud, lend Riiga, unustamatu öö Riia eee hostelis (?) ja mõnus bussisõit tagasi koju. Kõike oli piisavalt ja mina jäin rahule. Üllataval kombel ei jõudnud Sirtsust isegi siiber saada (kuigi olime mitu ööpäeva koos ja ma olen meister inimestest-väsija). 

Üks kord juhtus nii, et tekkis võimalus pikemaks auto kaassõiduks. See on see olukord, kui saad autoga sõita, aga kõrvalistmel. Ise juhtima ei pea ja võid kogu aja lihtsalt lösutada. Aga samas näed kõike ja maru tore on. Sõidu käigus sain jalga udupeened sokid, mis tootja poolt olid küll mõeldud mingitele hiigeljalgadele ja kui ma hästi tahtnud oleks, ulatunuks nad mulle vähemalt nabani. 

riietus: McDonald's

Märts 2023, Jägala juga

Umbes täpselt aasta tagasi võtsin ette retke Valaste joale. See natuke näris hinge ka sel aastal. Nii väga tahtsin minna. Ja kui midagi väga tahta, siis täpselt nii lähebki. Täiesti teistsugusel eesmärgil alanud sõit viis lõpuks hoopis Jägala joa peatusega Valaste joa juurde. Selline hinge-pai, et oioioioi!!! 

Märts 2023, Valaste juga

Muuseas juhtusin möödunud nädalal Väiksesse Vanemuisesse, sest kaks mu järeltulijat astusid seal lavale ja etendus oli vägev. Siiras tänu Reiniku koolile, kes kogu asja korraldas ja õpetajatele, kes minusugustele udupeadele mitmeid kordi meelde tuletasid, et viimane aeg on endale sellele üritusele ka pilet hankida. Aitäh!

Ja täna olen värskelt saanud selle aasta kõige ilusama ja ehedama teatrielamuse.

Ei, ma ei oska seda (veel) väga hästi lahata. Kindel veendumus etendusele jõuda oli juba siis, kui kuulutust esmakordselt nägin. Kunagi eelmisel sajandil (või sinnakanti) lugesin samanimelist raamatut ja see puges kuhugi nii sügavale, et olin väga puudutatud. Kui siis täna (jah, see on isegi hiljem kui viimasel minutil) piletit hakkasin ostma, selgus, et olin lootusetult hiljaks jäänud. AGA!!! kuna eelmisel nädalal plikade tantsuetendusele jalutades üks linnuke mu kena süsimusta jope täis kakas ja mul polnud mahti lotopiletit osta, siis tuleb see õnn nüüd tasapisi muid teidpidi. Armas sõber Janno smugeldas mind täiesti salaja täiesti salajase ürituse raames täiesti ootamatult juba täna sinna etendusele sisse. Tuttavaid polnud, muljetada ei saanud ja see sobis nii hästi. Nii värskendav ja nauditav oli Anne Maid näha täiesti teise nurga alt. Olen teda näinud nii mõneski rollis. Ja ta on alati hea, ilma liialdamata. Aga see oli midagi teistsugust. Kui sügavalt ja usutavalt mängitud roll. Ei juhtu just sageli seda, et pärast raamatu järgi tehtud lavastuse vaatamist saaks öelda:" See oli sama hea!".  Null pettumust. Täielik rahulolu. Ja viimaste ridade ajal kurku tõusnud klomp. Täpselt nagu raamatut lugedes. Aitäh! Selle lummusega tänaseks lõpetan.

Udumullitamiseni! 

Vilde ja Vine, 2023