Wops, märts!

 

Möödunud aasta oli nii hea, et ma sügavalt juurdlesin, kas peaks tal üldse minna laskma. Viimasel hetkel aga selgus, et ega valikut väga pole. Ja läinud ta oligi. Aga otsustasin, et pikalt kurb pole mõtet olla, sest uus tuleb ju veel parem ning trumpab eelmise üle :D

Kohe, kui aastanumber vahetus ja sai taas argipäeva juurde naasta, tuletas üks lastest meelde, et kohe-kohe-kohe on ukse ees kolm sünnipäeva. Kõik kolm said korraga aastakese vanemaks, targemaks ja isetoimivamaks!! 😎 Haaah, nali! Ainult vanemaks. Aga esimest korda 16 aasta jooksul möödus  sünnaperiood uskumatult pingevabalt. Ütleks isegi, et väga meeldivalt rahulikult. Ühe viisin spaasse ja teised restorani. Mitte samal ajal. Mind on siiski vaid üks. Aga pean tunnistama, et väga uhke tunne oli küll oma noormeestega välja minna. Neid ei pea enam mööda ruumi taga ajama ja laua taha meelitama, lisaks ei tehta enam puuksunalju ega jooda kogu pakutavat jooki enne toidu saabumist ära. Haaah, jälle nali!! Ainult laua taga istumise osa on edasi arenenud. Aga ise tehtud, hästi tehtud ja mul on tunne, et nende kolmega võib luurele minna küll.

Kümnene

Kolmeteistkümne ja kuueteistkümnene

Väike hääl mu vasakul õlal arvas, et selle aastanumbri sees võiks Eestist välja sattuda vähemalt kolmel korral. Sest eelmisel aastal sai käidud kaks korda, ja noh, see on see ületrumpamise koht. 

Aastal on veel ees, aga juba suutsin ma käia Valmieras neoonkunstinäitusel 

Neonija

ja iseenesestmõistetavalt ka ehituspoes. Mõlemad olid täpselt ühtmoodi nauditavad. Ja mõlemas oli peaaegu sama külm. Aga see on rohkem minu viga. Pole vaja keset talve kodust ilma villaste sokkideta väljuda!! Eriti kui mul lõpuks ometi on ühe päris vanaema kootud sokid olemas!! 

Täna astusin Riiast läbi, sest sealt väljus lennuk Varssavisse. Kuna armas reisikaaslane otsustas  sada kärbest ühe hoobiga lüüa, siis saabus ta Riiga hulk aega minust hiljem ja ma sain seal päris omapäi ellujäämist proovida. 

Et ma aga  sellest linnast midagi ei tea, siis võtsin Google'i appi, valisin pimesi suvalise huviväärsuse ja hakkasin jalutama. Hiina aia suunas. Tee peale jäi täitsa kogemata Laima kell, Puškini kuju (see härra polnud minust oluliselt pikem), kohalikud pardid (märgatavalt väiksema figuuriga kui meie kodumaised) ja üks monument, mille juures toimunud vahtide-vahetusele ma kaks korda tunnistajaks sain olla. Väga. Külm. Oli. Lõpetasin oma linna-avastuse bussijaama tagasiminekuga. Pärast seda, kui ma ringi uneledes peaaegu trammi alla oleks jalutanud, astusin ühte keskmise vannitoa mõõtu kohvikusse sisse ja otsustasin end premeerida eriti rammusa piruka ning teega. Minu väga püüdlik ja viisakas inglise keel jättis müüja-tädi täiesti külmaks ja lõpuks pidin oma konarliku vene keele letti käima. Pirukas oli aus. Rasvane. Ei, aus. Aga põhiliselt rasvane. Ja kellegi liha oli seal sees. Ma ei pea teadma, kelle. Aga kuna kõhus ei keera ja tuju on hea, siis oli see keegi ikkagi värske. Jeei. Väiksed võidud elus. 

Kui Sirts kohale jõudis läksime ikkagi kergema vastupanu teed ja maandusime Mäkis. Tähelepanuväärne kiirus! Toit oli laual enne, kui jõudsin iseteeninduses oma tellimuse edastada. Või noh, peaaegu. 

Aga nüüd edasi Varssavisse....

Udumullitamiseni...