Home, sweet home!!

 

Poolel teel koju.


Juba paari nädala jagu olen tagasi oma imearmsas kodus! Jehuu ja whoop-whoop!


Oma kodu päikesetõus


Ära käia oli vinge, tagasi tulla veel vingem 🙃

Brüsseli lennujaamas oma lendu oodates vaatasin lae alla riputatud rannapalle, kuulasin elavat klaverimängu ja lootsin mõttes, et satun sellesse linna veel kunagi tagasi. Kohalikud hõrgutised jäid ju kõik proovimata.


Viimane väga armas pilt, mille endaga kaasa võtsin ja veel lahti ei taha lasta on selline: 

Jalutasin eelviimasel päeval tööülesandeid täitma (ikka tavapärast teed mööda) ja märkasin, et tänava ääres on raudaed. Läbi võrede paistsid.....tomatid. Ei teagi, oli asi selles, et ma lihtsalt iga tänaval kasvava aedvilja peale elevusse sattusin või hoopis selles, et need viljataimed olid ainsad, mille nimetust ma teadsin.... Kõik ülejäänud KAPSAD (hei, Pisike Sugulane! ) ja lilled olid täitsa võõrad minu jaoks.







Igatahes hakkasin liikuma mööda aiaäärt, kuni jõudsin väravani. Tegu oli totaalse salaaiaga!! Jäin vist rohkemaks kui hetkeks väravale imestunud näoga seisma, sest ei kusagilt ilmus välja lahke näoga proua, kes mind soojalt aeda uudistama kutsus. Loomulikult võtsin kutse vastu. Tema läks omi toimetusi edasi tegema. 

Minu jalalaba laiune rajake juhatas ringiratast ümber/läbi aia, kus mõnusas metsikuses kasvasid põldmarjad, õunapuud, ploomipuud, viinamarjad (kobarad kenasti lindude-kindlaks pakendatud). Keset aeda, kõrgemal tasandil olid potikesed, kastikesed erinevate tomatite, kurkide, suvikõrvitsate ja muu sellisega. Vaimustunud naeratusega on raske küsimusi vormistada või üldse midagi rääkida, kuid sain teada, et tegu on kogukonna aiaga, mille eest pisike seltskond daame hoolt kannab. Jutu lõpetuseks pistis lahke aiahaldjas mu pihku peotäie vastnopitud kirsstomateid ja ütles, et ma need enne söömist ikka ära loputaks. Kraan asus aiast väljas värava vahetus läheduses. Selline elamus! Ilus ja soe ja eriline samaaegset.


Miks on kodus hea olla....

Sest siin on oma kodu lõhn ja õige padi ja lemmikvoodipesu ja linnulaul (tervitan siinkohal majaesiseid lõõritavaid kajakaid ja majataguseid sädistavaid vareseid) ja päris hapukoor ja kõik omad on käe-jala juures 😉

Näiteks tuli ühel õhtul külla Gängi (ei, ma pole oma bändi asutanud, lihtsalt sõpruskonda peab kuidagi kutsuma) liige Kata, kes kogemata pahtlilabida otsa komistas ja selle tagajärjel pool seina ära pahteldas! :O

Sõpstööjõud!



Ühe teise kena blondi neiuga olin sunnitud muljete vahetamise kohvikus tegema, sest ta ei suutnud piisavalt kiiresti oma korterit maja vastu vahetada ja mina, äsja Brüsselist saabununa keeldusin resoluutselt leppimast millegi väiksemaga kui maja. Õnneks hakkas ta tegutsema ja nüüd saab juba õnne soovida ning soola-leivajahile minekut plaanida (uue kodusooja ja sooja kodu kallistused Kairile!)

Pisike Sugulane pani ka vahepeal plehku! Mu korter on nüüd isegi pisut kõle ilma nende 315 paari jalanõudeta, mida see pisikesejalgne neiu omab. 


Vahepeal toimus Hauka Laat. Märksõnadeks kuum ilm, külm siider, hea seltskond, juustupats, vana-kooli burks ja Smilers. Suvi on korda läinud, kui Smilersi lugusid kaasa lõõritades on hommikuks hääl ära 😄.


Antsla külalislahkeim telkla.


Ja Vanaema. Seal elab üks Vanaema, kes pole küll minu oma, aga no ta on nii armas ja tore ja teeb maailma parimaid soolaube, et patt oleks jätta ta mainimata. 

Autovabaduse puiestee läks minust sel suvel piltlikult mööda, kuid suutsin 3/4 lastest endaga ühele seal toimuvale kontserdile kaasa meelitada. Liiklesime kõik ratastega, seega oli juba teekond ise paras seiklus. Esinejaks Ewert And the Two Dragons. Tean neilt küll vaid paari laulu, kuid kontsert oli hea. Ja see, kuidas inimesed kaasa elasid ning nautisid! Ülimõnus õhustik!




Paar korda aastas on see 
kutt nõus minuga sama
foto peal olema 🥳


Kuna ilm hellitab, siis viimased õhtud on möödunud erinevates randades. Päevastel aegadel vahin pahtlilabidaga tõtt. Katsetame, kumb enne järele annab. Hetkel on seis minu kahjuks. Aga sellest ei taha ma rääkida. 

Koer on konstantselt rõõmus ja pole selle kuumaga üles sulanud! 

Ja ma sain endale magamistoa! Okei, see lause kõlab kuidagi kahtlaselt, aga teades tausta, kuidas ma siiani elutoas pesitsesin ja magamistuba kolimiskastidega täidetud oli.... Siis ülevoolav rõõm sellest, et sini-kollane tuba valgeks ja kolavabaks muutus väärib jagamist küll. 


Partners in crime 😎
Praeguseks oleme mõlemad
värvist puhtad.

Ma olin kunagi täiesti kindel,
et kollast ei saa olla liiga palju.
Oh, noor ja sinisilmne mina! 😂



Mitte, et ma seal magada saaks... 😆. Kuna poistel on ka vaja kuskil magada ja neil on eriline anne igal sammul endaga kaasas olevaid asju, sokke, särke, juhtmeid maha poetada, siis tundub turvalisem neid ühes väikses toas hoida, kui elutuppa vabadusse lasta. 

Täna aga hakkas kodus liiga palav ja kuna Lux Expressis on alati mõnusalt jahe, siis otsustasin bussi ümber kolida. 24-st tunnist 5 tundi jahedas olla on juba päris suur võit! Õnneks on sõidul sihtmärk ka. Üks armas kursaõde sai jälle 25 ja kutsus rahva kokku seda tähistama. Eeeh, need mõnusad ülikooliaastad koos kõige ägedamate igavesti 25-aastaste kursaõdedega!! Whoowhoo!

 Udumullitamiseni!

Ja päikest! 🙃




Kommentaarid

Populaarsed postitused