Armastus ei hüüa tulles.

 

Ühes kaubanduskeskuses saab
 mööda vikerkaart kekselda.

Mõtlesin, et olles nüüd mõnda aega siin kodust eemal olnud, võiksin mõned tähelepanekud ka kirja panna. Lõin oma peas seks puhuks isegi kerge struktuuri  (tervitused Elsale-suurimale struktuurileedile, keda tean). Aga siis jälle juhtus. Võtsin muuseas kätte ühe raamatu. Ja täiesti uskumatul kombel oli suur osa mu mõtetest juba kellegi teise poolt kirja pandud. Vürtsikamalt ja mahlakamalt, kui mina oskaks. Seega, kes lugemiselamust soovib, siis "Minu Büssel" on see, mille esimestel lehekülgedel (kaugemale ma pole veel jõudnud) on täitsa aus info. 

Kelle kodu juures asuv raamatukogu aga väljateenitud suvepuhkusel on, neile näpuotsatäis muljeid pisut kergemas marinaadis. 

1. TEEKATTED. Kui kodust ära tulin, ütles suurem piiga õhates, et Brüsselis on kindlasti kõik teed sellised kivised nagu meie Raekoja plats. Ja täpselt nii ongi! Valdav osa mu sammudest puudutab plaate või tänavakive. Plaadid tekitavad õnneks tasase pinna. Kividel seevastu...neil on kalduvus loogelda mööda teed nagu tuju tuleb. No päris nii siiski mitte. Oma asukohta nad ei vaheta. Siiski hea hulk kordi olen saanud komistada, koperdada, takerduda- mis iganes kõike saab teha jalalaba esiosaga, kui see maandub täiesti ettenägematul kõrgusel ja nurga all. Aga keha õpib. Nüüd julgen juba kingi kanda. Küll aeg-ajalt komistades, kuid ma juba tean, mis mastaabiga komistus tulemas on, seega olen ka komistamises osavamaks muutnud :D (little things in life!)

Mõni metsarada on veel kividega sillutamata.

Aga ainult mõni... :)

Tähelepanelik silm märkab komistusvõimlust.
 ..umbes iga teise kivi kõrval, taga ja ees.

2. METSAD. Kuna (tahaks öelda "kõik inimesed", aga see oleks isegi minu sule läbi ilmselge liialdus) väga suur osa siinsetest rõõmsatest inimestest veedab väga suure osa ajast parkides ja kohvikutes-restoranides-baarides teiste sama rõõmsate inimestega suheldes (või siis omaenda mõnusas seltskonnas), siis metsa neid just ülemäära palju enam ei jätku. Isegi vaatamata asjaolule, et vähemalt need kaks matkarada, millele mul õnnestus sammud seada, olid täesti vallutatud põldmarjade poolt!! Ma olin siiani näinud neid marju pildi pealt, külmutatud marjasegus (kus need olid täiesti maitsetud, kõvad ja külmad)  ja õitsemise faasis. Sellest johtuvalt kulus hulk aega, et üldse oma silmi uskuda, kui nägin, kuidas need taimed olid ühe tee ääres. Suvaliselt. Maas kasvamas.....marjadega!!!!  Ja siis natuke maad edasi juba juba nii tohutute põõsastena, et ma oma väga eeskujuliku pikkuse juures pidin kikivarvule tõusma, et kõrgel asuvast marjapuntrast madalaim mari kätte saada.  Hoomamatu hulk põõsaid. Ja marju. Ja need üksikud inimesed, kes mingil seletamatul põhjusel kohvikus sotsialiseerumisele metsa eelistasid  metsa ära olid eksinud ei tundnud nende imeliste marjade vastu vähematki huvi (??!!??)

Kaks erinevat aega ja kohta. 
Ja tõdemus, et olen siiani vaid õuntele-pirnidele alt üles vaadanud.
Mitte mingitele...marjadele.

Üks teine taim (mu armas Pisike sugulane, on täitsa okei, et Sa juba haigutad- kaks taimeliiki ühes postituses on ilmselge kuritegu (: ), mida leidub liialdamata kõikjal on luuderohi. See roheline kenade lehtedega iludus, mida meie suure hoolega toas potis kasvatame, kallistab siin kõike, mis ette jääb (nii lihtsalt see küll paraku ei käi ja kes kallistust vajab, peaks esmalt mujale pöörduma, siinne luuderohu-embus võib liiga pikka ootamist nõuda).

Lihtsalt paitab silma.

Rohelust on palju. Vähemalt nendes kohtades, kuhu mina sattunud olen. Juhuslikult ja vähem juhuslikult. Mulle tundub, et kui miski on roheline, siis lastakse ta rõõmsalt kasvada. Ei mingit diskrimineerimist kultuurtaim või mittekultuurtaim olemisega. Seega, kui välisukse kõrval kasvab kivide vahelt välja...tuust, siis nii see peabki olema. Temast üle tee tunneb end sama mõnusalt näiteks roosipõõsas. Ja kõik on õnnelikud! :D

Ja teist silma.

Tänaval kastides kasvab samuti kõik, mis roheline. On lilli, naadi-sarnast floorat ja...kurke, suvikõrvitsaid. Ka tomatitaimi olen märganud. Viimast neist küll ilma viljadeta, aga ...pfff.

3. KOERUSED. Täiesti omaette teemaks on koerad. Neid on palju. Pakun huupi, et igal seitsmendal elanikul siin on koer. Tahaks öelda, et suvaline krants, aga see võibolla ei kõla päris nii hästi, kui ma tahaks seda kõlama. Igatahes valdavalt on tegu mulle tundmata koera...tõugudega. Paar retriiverit ja puudellast (teeme lihtsalt näo, et see on päris sõna) välja arvata. Pooled koertest (mu statistika on 102% usaldusväärne, ausõna) on omaniku kõrval rihmastatud ja ülejäänud jalutavad kõrval nii sõnakuulelikult (kuigi mingeid erilisi sõnu neile jalutamise ajal ei poetata), et ma olen korduvalt kadedusest heleroheliseks läinud. Oleks meie Sophie siin....siis ta oleks juba seal ja seal ja jumal teab kus. Igatahes jalutavad loomad vabalt. Kui märkavad mõnd huvitavat liigikaaslast, siis jooksevad ligi. Keegi neid ei takista!! Keegi ei küsi teiselt omanikult luba, kas koerad võivad teineteist nuusutada. Koerad lihtsalt nuusivad, mängivad, möllavad. Viisakalt!! Olen paaril korral kuulnud kerget urisemist, kuid sellest pole midagi edasi arenenud ja omanike näos seejuures (nii uriseja kui urisetava omaniku) ei liikunud ükski lihas! Koerad ei lähe omanike juurest kaugele. Ka mänguhoos püsivad kuuldeulatuses (minu kõrvade hinnangust lähtuvalt). Pole näinud ühtki purelemist, tüli, kurja ega hulkuvat koera. Ma ei tea, kuidas nad seda siin teevad. Aga tahaks ka nii. Siinkohal tahan täpsustada, et mu kirjeldus pole tehtud paari koerakohtumise põhjal. Olen üht konkreetset parki (mõõtudega....umbes Tartu Supilinn :D) külastanud peaaegu igapäevaselt kogu siinoldud aja jooksul. Seega vaatlusaeg ja -materjal on piisav.

Pilte pole. Koertest mitte.

Hoopis käharsalatist, mis maksab sama palju kui Eestis, kuid mida on pakendis umbes 10 korda rohkem!! 

Tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et Belgial oli tähtpäev ja sellega seonduvad pidustused olid vägev elamus. 

Ja sellest, et mu ammune unistus täitus- käisin Ed Sheerani kontserdil!! 

Ja sellest, kuidas Antwerpenis läks.

Ja Oostendest.

Aga tuli hoopis roheline jutt. 

Ahjaa, mul on tunne, et mul on selle linna suhtes tugevamad tunded kui lihtsalt meeldimine. Niisiis, tõenäoliselt juhtub nii, et miskit pean siinsete muljete (näiteks, Sheerani, Oostende ja pidustuste) kohta veel kirjutama enne, kui tagasi koju lendan. 

Vikersebra.

Udumullitamiseni!