Palju hilist sünnipäeva...

...on arvatavasti kõige keerulisema sisuga sünnipäevasoov, mis ma kunagi saanud olen. Aga kuna see ühelt väga targalt sõbralt pärit on, siis otsustasin, et teen ära. Kogu ülejäänud aasta saab olema hiline sünnipäev :). 

Alustades kõige värskemast: mul algas uus aasta. Kuigi eelmine oli kuhjaga täis seiklusi, eneseületusi, lahedaid tegemisi-käimisi, siis paraku sai ta ikkagi otsa. Gäng tuli kohale pokaalide ja pannkookidega, šampust voolas seina peal ja tooli all, nalja sai rohkem kui Sander Õiguse komöödiaõhtutel ja vähemalt üks varvas sai sel ööl tantsuvilli. Muhetoredaid hetki jätkus mitmeks päevaks ja sel päris õigel hommikul sain kõik oma 162 soovi küünlaid puhudes teele saata. Muu hulgas võttis mu kapis koha sisse mikser! Päris minu oma! Ei pea enam küla pealt kokku laenama, jeei!! 

Lisaks tahan ma jagada muljeid ühe täiesti enneolematult geniaalse vidina asja ee köögis vajaliku elemendi kohta. TEEKOTIKE!!! 

Kuna mu veregrupp on AB Ahmad Tea, siis köidab mu tähelepanu kõik teega seonduv. Tee ise peab olema maitsev, mitte liiga kange, mitte magus, mitte maitsestatud ja eelistatavalt purust või lehtedest. Viimatinimetatud võivad vabalt kruusi põhjas olla, mind see ei sega. Aga samas, ega mul midagi ka selle vastu poleks, kui neid seal...poleks. Teesõelad on välistatud, sest võtavad kruusis ebamõistlikult palju ruumi ja nende eemaldamisel jääb joodavat materjali alles ainult.... vastuvõetamatu kogus. Üks õige teenautlemine eeldab aga ääreni täis kruusi!! Mul pole selle koha peal ülemäära palju kaasamõtlejaid, kuid vähemalt on kogu sõpruskond aja jooksul kohanenud ja ei paku mulle enam pooltühje teekruuse :D (varbaotsani tänulik!) 

Kruusi ääreni on palju ruumi-
järelikult pole minu jagu :D

See teekotike on rustikaalsest kangast õmmeldud, väike, geniaalselt lihtne ja EI VÕTA KRUUSIS RUUMI!!! Puru sisse, grillvarras läbi, vesi peale. Ja pärast teepuru välja, kraani all pisut loputust ja kuhu iganes kuivama. Ma olen täiesti lummatud.

Vaheaeg tähendab alati seda, et meie kodu on vallutatud loendamatu hulga käte, jalgade ja näljaste kõhtude poolt. Mul on sel juhul kaks valikut. Kas püsida kodus ja üritada seda kõike kontrolli all hoida, tehes süüa nii hommikul, lõuna ajal, kui ka õhtul 

+ ülevaade toiduainetest

+ rahuolevad lapsed

+ võimalus hoida kätt pulsil, kes on oma nõud ära pesnud, kes mitte

+ teadmine, et kõikides kõhtudes on piisavalt asjalikku kraami

- selle päeva sisse ei mahu MITTE MIDAGI muud

- neil kasvab süües isu...

- palju..palju..palju nõusid

... või siis ajada kodust väljas omi asju (näiteks täita töökohustusi) ja loota, et koju jõudes külmik vähemalt omal kohal oleks

+ oma asjad saavad tehtud. pingevabalt

+ lapsed leiutavad uusi retsepte

+ neisse retseptidesse kasutatakse mõnikord toiduaineid, mis juba ammu vajasid kasutamist (saving food!)

- KAOS

- kõik nõud on mustad ja keegi ei tea, kes tegi

- kõhud on täitunud ebaühtlaselt ja jumal teab millega

- eelnevast punktist tulenevalt võib üldine meeleolu olla kas väga väga hea... või siis...midagi väga muud. Ei mingit turvalist etteaimatavust.

Aga ühel ilusal päeval võtsin ma 15 munakollast (esimest korda minu perenaise-karjääri jooksul leidsid Pavlova-järgsed munakollased päriselt kasutust) ja kuhja jahu ning auväärt Youtube´i abiga keerasin kokku ühe pastataina. Linte ei tahtnud, seega tulid natuke teokarbimakarone meenutavad....asjad. Väga teraapiline tegemine. Iga makaronike on oma sõrmedega valmis krussitatud. Laste sõrmed käisid ka läbi. Tiimitöö. Ja maitsesid hästi. 

15 munakollast....

15 munavalget. 10 neist läks vussi...

Enne pastategu sai ette võetud suuresammuline mugavustsoonist väljaastumine. 

Pärast mõningasi plaanide muutusi rääkisin oma Pisikese Sugulase pehmeks (ta pehmenes vähem kui minutiga...) ja juba järgmisel hetkel pakkisime me spordiriideid, proteiinibatoone, jalanõusid, torusalle ja rätikuid. Sõime hommikusöögiks muna (sest õiged sportlased söövad muna), tegime lõkke ümber virgutustantsu (NOT! aga oleks võinud)ja asusime teele. Ees ootas Türi-Tori kiirlaskumine 47 km. Mina olen sõitnud SUPlauaga mõned korrad, käinud umbes kolmel lühikesel ja mitteriskantsel kanuuretkel ja teen vahet aerul ning paadil. Pisikesel Sugulasel on kogemust (no panen praegu puusalt, aga) kaks korda rohkem. Ja nii me paati istusime :D Esimesest aerutõmbest kuni viimaseni oli meil nalja nabani ja tuju hea. Ühel hetkel hakkas soe, siis tegime väikse supluse (või siis oli põhjuseks oskamatus ja me käisime lihtsalt paadiga ümber- kes seda enam mäletab) ja ülejäänud 30 km me palava päikese üle enam ei kurtnud. Märjad riided niisutasid nahka, külmad jalanõud hoidsid virgena ja 6 tundi ning 50 minutit pärast starti olime me õnnelikena finišis. Jalgu katvad sinikad ja päikesest põlenud näod, mille üle me nii uhked olime, on nüüdseks täitsa kadunud. Nii hea, et me mõlemad ikka pilti tegime oma saadud spordivigastustest :D 

Nentisin fakti, et minu armast Pisikesest Sugulasest, kes veel aastakene tagasi oma vaibiga meenutas sünget Wednesdayd Addamsite filmist, on saanud helge ja nunnu McDonaldsi McSundae. Kallistaks lihtsalt poolks, ausalt. 

No täiega uhked enda üle!

Enne veeseiklusi juhtus nii, et sattusime läbi õnneliku juhuse koos Sophiega Wagenküll Spasse. Oooo. Mmmmm. Eeeeh, nii mõnus oli. Imeilus koht. Ja nii kena, et nad mu pisikese karvase sõbra ka olid nõus vastu võtma. Sophie käitus väga viisakalt ja oli kogu üritusest väga elevuses. Mõnikord harva tuleb ette, et tal on voli sirutada keha päris voodis. Ta suudab sellest rõõmu tunda umbes täpselt 10 sekundit, siis voolab voodist maha. 

Spa nautlemise ajaks jätsin Sophie ikkagi hotellituppa. Olime ta ujukad maha unustanud. Aga saunad, basseinid ja miljöö tervikuna oli väga väga mõnus. Ma arvan, et see oli siiani kõige rahulikum ja nauditavam spa-kogemus. Lisaks oli hommikusöök enamat kui lihtsalt maitsev. No croissantid...no see ütleb kõik, eks. Minu poolest võiks igasugused munapudrud ja peekonid olemata olla, andke ainult värskeid saiakesi ja magusat kohvi :D Aga oli kena valik puuvilju ja sooja toitu, võikumaterjali ja mahlasid. Rahvast oli küll palju, kuid ruum oli vaikne ja keegi kellelgi kukil ei istunud. Teise varba otsani tänulik!

Koerus. Voodis. Eluga rahul.

Pildil on loss ja koer. Ausõna on koer ka.

Udumullitamiseni!