Ühe ilusa loo ilus lõpp

 See lugu ei tahtnud varem tulla. Polnud valmis.

Mõned mõnusad aastad tagasi ulatati minu kätte jalutusrihma üks ots. Teises rihma otsas vaatas mulle vastu arglikult sõbralike silmadega Koerus. Sel hetkel olin juba vastu võtnud otsuse, et edasi lähevad meie elud koos. Vaatamata sellele, et mul puudus neljalagsele harjumuspärane hoov. Või et meie kodus oli jalgade kontsentratsioon juba jaburalt kõrge. Vaatamata isegi sellele, et vaid vähe aega enne olin otsustanud sellesse päriselt mulle mitte kuuluvasse korterisse isegi kassi mitte võtta. Ka väikest mitte. Aga mõnikord tulevad otsused kuskilt mujalt, kui toorest mõistusest. Mõnikord otsustab kõhutunne ja see koht kehas, mis ajuga koostööd teha ei armasta. 

Koerus kolis sisse.

Hannamanna vaatas talle terve aasta alt üles. Nii suur oli see karvapall ja nii väike oli Hannamanna siis.

Koerus armastas korda. Toidu ainus ja õige koht oli kapis. Võileib riiulil või sulama võetud hakklihahunnik köögi tasapinnal, šokolaad töökotis või snäkivaagen söögilaual muutis Koeruse kohe tegusaks ja lugematu arv kordi tuli tal tegeleda meie hooletuse likvideerimisega. Ta oli tõeline gurmaan.

Lisaks heale toidule maitsesid Koerusele ka sokid. Sealjuures vaid parimad sokid. Kunagi ei valinud ta pesuhunnikust või kappidest sokke ja kindaid, mis polnud kandja poolt lemmikuks tituleeritud. Koerusele sobis vaid parim. Olen kindel, et ükski pesumasin pole ka nõnda palju sokke ära söönud kui meie karvapall. Lisaks oli tal märkimisväärselt kallis maitse pesu osas. Ikka suutis ta valida mu parimad ja kallimad pesuartiklid ning lisada neile omapoolne disainimuudatus. Enamasti segasid teostatud muudatused küll pesu edasist kasutamist, kuid loovus ei anna häbeneda. 

Koerus oli maailma parim unehoidja. Õhtuti läksime koos tuttu ja hommikuti, mõnikord lõunati, alustasime päeva koos. Ta hoolis meie hommikusest unest ja oli nii mõnigi kord segaduses ning torssis, kui pidime olude sunnil (õnneks üliharva) vara hommikul temaga õue minema.

Mu album on Koerust täis. Me saime koos käia vaid lühikese aja. Ma arvan, et ühe Koerusega ei saagi koos käia piisavalt pikka aega. Ükski aeg pole piisav. Aga meie käikudes oli nii, nii palju. Koerus kogus samme ja sõpru. Meil olid päris ühised sõbrad. Nii karvased kui ka karvatud. Ja sõbrapilte on Koerusel kohati isegi rohkem kui mul endal. Talle meeldis poseerida. Ja edvistada. Mürada ja kaevata. Enne, kui ta enda jaoks muti-maailma avastas, armastas ta eriti kaevuda mu rõdu-roheaeda. Kõige kutsuvamad olid suurte taimedega väiksed lillepotid. Oh seda rõõmu ja uhkusetunnet, kui mõni järjekordne paprikataim koos terve juurepuhmaga sai potist rõdupõrandale kolitud!

Me reisisime koos. Ta eelistas alati seiklust võõrasse kohta kodus ootamisele. Ja nii me käisimegi. Siin ja seal. Metsades ja spades, linnades ja mere ääres. Ja öösiti kõndimas. Öösiti olid tänavad tühjad ja mullamutid tegusad. Nii õnnestus koju jõuda rõõmsa ja mullasena.

Kevadel jäi Koerus nõrgaks. Koerused ei tohiks jääda nõrgaks. Koerustega ei tohiks üldse kunagi midagi pahasti olla, sest üks inimeseloom on nii pagana rumal ja ei saa ju aru ega oska aidata. Meie kodune inimeseloomade kari otsustas sõbralikult ja rõõmu hoides koeruse kõrval olla. Koos, kõrvuti tegime aeglaseid jalutusi. Koos, kõrvuti sõime kõvade krõbunate asemel pehmet konservi. Koos, kõrvuti olime nii tänulikud iga hommiku eest, kui Koerus jaksas minna voodite juurde lapsi tervitama. Ja koos, kõrvuti püüdsime valu ära paitada. Nii väga püüdsime. Kuni lõpuks koos, päris kõrvuti ja kaisus saatsime Koeruse suure ja meeletu tänutundega teisele poole vikerkaart. Sedasama vikerkaart, mis meie kodu aknast paistab iga kord, kui päike vihmapiisku paitab. Seesama päike, mille kuumuses kargeteks talvekülmadeks kohastunud Koerus peesitada armastas. Ja needsamad vihmapiisad, milles Koerus meelsasti ringi kalpsas, kuid millest tekkinud lompidesse Koerus oma käpakesi kunagi ei pannud. 

Koerus on mujal ja tal on seal hea. Meie mälud on kuhjaga täis hetki, tunde ja päevi, mil Koerus meid musidega pikali jooksis, piiksuga mänguasjadest pööraselt rõõmu tundis, oma märja nina meile külje alla pistis ja maailma kõige suuremat armastust täis silmadega meile otsa vaatas. 

🖤

Sophie