Mjäuudised

 September tuhises mööda nagu igal aastal. Minul septembriga on sama lugu nagu autojuhtidel talvega. Igal aastal tuleb ta täiesti ootamatult!! Igal aastal. Samal ajal. Täiesti...prauhhh!!!!

Selleaastase tarkusekuu sisse mahtus kogu pere koolikõlbulikuks saamine. Kõige noorem inimhakatis astus 1. klassi, mina võtsin taas ette ülikoolitee (wippiiii, jehuuuu, awimmawee, awimmaweee!!!) ja koerus käib eeskujulikult kuulekuskoolitusel. Ülejäänud tegelased jätkasid sealt, kus kevadel pooleli jäid. 

Koolitoit koeruse moodi

Tegelikult jäi suve lõppu palju toredat ja meelelahutuslikku. Samuti septembri algusesse. Aga kuna see tundub olevat nagu aasta tagasi, siis liialt sinna kinni ei jää. 

Tühjast köögist on vahepeal saanud päris köök :D Okei, mitte veel täiesti päris, sest laud ja toolid ootavad elutoa põrandal pakendis, kuni köögi seinad värvitud saavad. Aga mitte kauem, kui lapäevani, sest siis sajab Gäng sisse ja ma kavatsen nad istutada nende uute toredate toolide peale. Hiih, täiesti ebareaalne, kui rõõmsaks võivad inimest muuta......toolid :D Ruum ise sisaldab valgeid kappe ja peatselt helehalle seinu ja see on kõige ilusam koht maailmas!

Kui mööbel paika sai, kolisid lapsed elutoa diivani ja tumbade pealt köögi põrandale piknikke pidama. Võin teha näo, et loomulikult istusid nad viisakalt toolidel :)

Lapsed viisakalt toolidel einestamas. 

Nii suur rõõm on iga 
kord kööki astudes

Ruumid valmivad imeliste meistrite käe, parimate materjalidega ja pädeva ehitusjärelvalve terava pilgu all.... Võ siis peaaegu. Ühel õhtul leidsin end lihtsalt viinamarjajooki nautimast, pilk samal ajal tööd rabava tütre peal puhkamas. "Hoia oma tass täis" räägivad targad inimesed. Saab tehtud :D Ja kui rõõmus oli väike neiu, et talle värvirulli näol nii oluline tööriist usaldati. Täna parandusi tehes leidsin seinlt....

Toredad tööjäljed 💗

Kui 5 aastat tagasi Tartusse kolisin, siis valdas mind tohutu soov koju kass võtta. Mõistus tuletas aga konkreetsel toonil meelde, et üürikorterisse kassid ei käi. Ei mitmuses ega ainsuses. Enda lohutamiseks ostsin tol korral linnas toimunud laadalt suure teekruusi, millel pirakas kollane kass. Hea, truu kruus. Mahutab alati ideaalse koguse teed ja ei saa liialt kiiresti tühjaks. 

Vahepeal käis meie kodust küll kassihõng läbi, kuid suur seiklushimu viis ta rändama ja see kassikogemus jäi meie jaoks väga lühikeseks. Kiisu jaoks loodetavasti mitte.

Nüüd kerkis kiisuteema uuesti. Tegelikult juba suvel. Leppisime tüdrukutega kokku, et millalgi sügisel uus karvane sõber meie koju tuleb. Olnud avalikult välja hõignud, et otsime oma perre ruuget kassipreilit, kes eelistatavalt pesitseks Tartus, ja sirvinud läbi kümneid pakkumis mustadele ja triibulistele kassikestele, kelle kodukohaks Lääne-Virumaa, Tallinn ja teised Tartu linnas paiknevad haldusüksused (!!!), sõitis ühe tööpäeva õhtul meie juurde Pasta. Tol hetkel oli ta nimi Sipsu. Meie jaoks on ta nimi Pasta. Üliäge kuju. Oskab teha njäu ja nurr. Söögiga ei pirtsuta, meie toitu ei pätsa, magab öösiti rahulikult, naudib piiratul määral paisid ja kobatseb täpselt samal levelil nagu kõik me ülejäänud :D:D

Pasta. Käppade küljes on päriselt kass.

Vihm räägib ladina keelt...

Udumullitamiseni....