6. päev, Napoli

Trippa. Ripub seal aknal. Terve poetäis...trippat

6 päev, Napoli

Kuna Vesuuvi ja Pompei külastus meie kehad korralikult ära väsitas, magasime täna kaua ja linna läksime alles 12 paiku. Otsustasime viimasel päeval minna Napoli ilu avastama (tegelikult otsima. Olime ju lugenud ja kuulnud, kui huvitav ja ilus linn see olema pidavat). Eelnevalt Guugeldasime kodus välja potentsiaalselt ilusad kvartalid. Bussiga sõit oli lihtne ja loogiline. Tubakapoest piletid, nendega bussi peale, piletid valideerida ja kõik. Sõitsime bussiga Hispaania kvartalisse (Quartieri Spagnoli). Ja püha püss! Oligi täitsa teine Napoli!! Tänavad olid puhtad, ei haisenud. Inimesi oli palju, igasuguseid poode ja turge ka. Igas kitsas tänavas midagi toimus. Tänavatoidu putkad vaheldusid suveniiride poodidega, sinna vahele veel pitsarestoranid. Ja nii mõlemal pool teed. Siblimist ja sagimist oli palju. Nägime sealkandis isegi turiste! Siin, meie rajoonis neid ei kohta (ülla-ülla!).

Läksime sööma. Triin küll guugeldas mingeid kohti, ent lõpuks läksime ikka tagasi vaiksesse tänavasse, kus enne olime mõnusat kohta näinud ja silmanud ka fried pitsa (Pizza fritte) teksti. 

Teenindaja oli tore, kutsus sisse ja hakkas kohe ka õlut pakkuma. Võtsime mingi mereannivaliku (kenasti koonuses serveeritud) ja eelmainitud pitsa. Ülihea jällegi. Mereandidest olid esindatud krevetid, kalmaarirõngad, mingid tillukesed kalad ja paar ….pallikest. Kõik oli friteeritud, kuid ometi hõrk, kalmaarirõngad ei avaldanud hamba all mingit vastupanu ega sarnanenud ühelegi kummikule. Võrratu! Frititud pitsa oli tavapärasest täiesti teistsugune elamus.

Täidiseks ricotta, tomat, singitükikesed ja palju mozzarellat. Mis õlisse puutub, siis need olid kõige vähemõlised road, mida üldse ette võib kujutada. Triin on täiesti veendunud, et see pitsa ei jää sel reisil meil viimaseks. Lõuna lõpetasime Limoncelloga. Sest muudmoodi poleks julgenud. Ettekandja tuli hoogsalt ja põhimõtteliselt andis valida, kas kohv või Limoncello. Ta tegi sedasi ka kõigi teiste laudkondadega. Kohvi me ei soovinud. Limoncello maitses hästi ja üks topsike kahepeale oli täitsa paras. Igatahes väga väga hea söögikoht, taaskord. Seinal olevalt sildilt võis välja lugeda, et restorani ajalugu ulatub lausa 1940ndateni välja. Tellimust vastu võttes vuristas ettekandja toredasti Itaalia keeles, ta vist nii väga tahtis uskuda, et me ta jutust midagi aru saame. Sajandiku ehk saimegi. Piisavalt, et kui ta osutas soovitaval toonil kõrvallaul olevale toidule, siis oskas Triin vastu vaielda ja nõuda ikkagi mereannivalikut (Cono di Mare). Pisikeses söögikohas toimetas tubli seltskond reipaid ja rõõmsaid inimesi. Olime kindlad, et see on pereäri. Aeg-ajalt seisis leti juures vanem senjoora, kes tähelepanelikult ringi vaatas ja vahepeal köögipoolele midagi hõikas. Nimetati teda Nonnaks. Väga armas . 

Kui Napoli ilu otsimise algusetapis olid kõik kirikud veel suletud, siis mingist hetkest märkasime, et uksed on avatud. Astusime täna sisse kahte kirikusse. Mõlemad pigem tagasihoidlikud, kuid ilusad. Ühes mängis ka kirikumuusika. Selline, mida jäime mõlemad kuulama ja tavapärase istumise lõpetasime alles laulu lõppedes. Triin nentis fakti, et siiani on kirikutes kuidagi hästi helge positiivne hõng. Võrreldes Eestis käidutega puudub see rõhuvas ja raskus või tõsisus. 

Kuna vaikselt oleme vahelduva aktiivsusega koju-viimise-nänni ka piilunud ja kõige silmatorkavamad on jalkatemaatilised asjad, siis tõstatus küsimus, miks kõikjalt vaatab vastu Maradona nimi. Mihkel oli veendunud, et tegu on põlise argentiinlasega ja mingit pistmist tal Itaaliaga pole. Tuli teha pikem peatus ja põhjalikum guugeldus. Saime teada, et Maradona on Napoli jalka ajalukku aga tubli suurusega jälje jätnud, ning tema nime kõikjal nägemine muutus oluliselt vastuvõetavamaks. Kuskil pisikeses kõrvaltänavas oli tema-teemaline nurgake lausa, seinamaalingud, meened jne. 

Põnev vihmavarjubutiik.
Lihtsalt ...tänaval

Edasi jalutasime natuke aega mere suunas ja märkide järgi pidanuks seal rand olema, supluskoht. Tegelikkuses olid randa sissemineku kohad piiretega kinni pandud ja suplushimulised need siis kas katki teinud või siis pugesid piirete alt/vahelt ikkagi läbi. Ranna ala oli kaetud suurte kivimürakatega, mille vahel ja peal inimesed end vägagi hästi tundsid. Täitsa arusaadav, ega ses suures linnas väga jahutusvõimalusi ju pole. Kuna jalad juba andsid eelmistest päevadest tunda, otsustasime tagasi hotelli minna. 

Jalutasime läbi Hispaania kvartali tagasi. Olime vahepeal korduvalt näinud, kuidas tillukeste lettide taga pressitakse värsketest sidrunitest mahl, kallatakse juurde pisut vett, lisatakse lusikaotsatäis soodat ja tellija selle plubiseva joogi siis kiirelt ära joob. Tahtsime ise ka proovida. Mihkel polnud nõus seda igast suvalisest kohast võtma, vaid ainult selle kõige esimese käest, keda nägime. Plaanisime taas võtta joogi kahasse, kuid see oli mõnusalt värskendav ja lõpuks jagasime ikkagi kahte jooki. Noormees, kes teistest sama asja tegijatest palju rohkem värskeid sidrunid mahlaks pressis, nimetas jooki kiireks limonaadiks.

Natuke aega kulutasime õige tubakapoe otsimisele. Vajasime sealt bussipileteid. Iseenesest on tubakapoode siin ogaralt palju, kuid mitte kõik ei taha bussipileteid müüa.

Leidsime siiski selle õige ja bussipiletid said ostetud. 

Ega jäänudki enam muud üle, kui bussi peale, ja sõitsime tagasi agulisse. Poest võtsime õhtuks arbuusi ja virsiku või persiku või aprikoosi või nektariini (hariliku virsiku, 2 tükki, sest Mihkel oli kindel, et kui see hea on, siis ta võib-olla ei soovi seda nii palju jagada, kui Triin tahaks. Triin pole suur virsikufänn). Arbuusi sõime varasemast säästetud puulusikakesega, millest kõigepealt kukkus ära nõgususe üks külg, seejärel teine, ja lõpuks jäi alles vaid asi, mis heal juhul vaid jäätisepulga mõõdu välja andis. Värske kraam oli hea.

Edit: Triinust sai suur virsikufänn. Jääb vaid selgusetuks, miks Mihkel poest vaid kaks vilja võttis.

Kirjutasime ka öömaja haldajale, et kuidas homne check-out toimub. Mingil põhjusel ignoreerib ta meid juba eilsest alates. Tõenäoliselt ei taha ta ise ka siia slummi tulla asju ajama. 

Ja siin on maailma kõige karedam voodipesu. See on suisa nii kare, et isegi absoluutselt mitte-kapriisne Mihkel on tunnistanud, et küünarnukid on voodil nõjatumisest hellad. Öösiti end eriti liigutada ega külge keerata ei julge, kraabime muidu veel naha ära. 

Aga Mihkli suurel utsitamisel sai tüütu pakkimistöö tehtud ja nüüd võib natuke niisama lebotada. Küll on hea, kui pooled meist on usinad ja asised, nii pole vaja hommikul kiiruga rapsima hakata 😊.

Napoli kokkuvõtteks mõtlesime, et see tegelikult ei ole kole slumm. Siin on ilu küll. Aga on ka koledust. Kõike on. Siia esimest korda tulles peaks vist väga põhjaliku eeltöö tegema, mida näha tahta ja mille pärast tulla. Meie sinisilmselt tahtsime lihtsalt Napolit näha. No seda saime me ausalt ja ehedalt, kogu tema imeliste toitude, huvitavate elanike, räpaste linnaosade, hulkurite, hingematvalt ilusate tänavatega Procida saarel, turismigruppidega hoomamatult võimsa Vesuuvi otsas ja vaid tükikesega Pompeist (oleks me vaid osanud arvestada, kui suur see linn oli).

Suvaline tänavaäär oma jälkuses ja lehas.

Sumin

The end!