7. päev, Napoli - Formia

Itaalia 7 päev, Napolist Formiasse


Pindala: 73 km2

Rahvaarv: 37 244 / 510 per km

Suuruselt (internet ega chat gpt ei tea, meie samuti mitte)


Tiditiditidi…. snooze!

Hommik oli pikk ja mõnus. Konditsioneer tegi oma tööd hästi, seega higiloigus me ei ärganud. Küll aga oli madrats öösel tublisti tööd teinud, et meie seljad kangeks jääksid. Ettevaatlikkus külje keeramisel jätkus ja nahk oli voodipesu karedusest pisut hell. Triin kahtlustab, et see voodipesu on tehtud samast materjalist, millest vanad eestlased kartulikotte valmistasid.


Jätsime toa enda järel kenasti korda, määrisime endid päikesekreemiga sisse ja olimegi lahkumiseks valmis. Enne minekut veel arutasime, et muusikakanal Kiss Kiss on väga hea, sest sealt tuleb erinevat ja meeleolukat muusikat. Kuna majutusasutuse haldaja meid jätkuvalt ignos, siis panime võtme konksu otsa ja läksime lihtsalt ära. Selle kohaga me rahule ei jäänud. Keset sealolekut said järgemööda otsa seep, tualettpaber ja ka dušigeel, wc uksel kukkus mingi vidin küljest, enne meid oli voodi ööriiulike seinalt maha pudenenud (sellest olid seina tublid augud jäänud), kööki tegelikult kasutada ei saanudki, ja kuigi broneerimisel lubati helikindlaid seinu, kuulsime täpselt, millal ülemisel korrusel tooli liigutati ning naabrid kõrvaltoasärkasid. Mihkel teatas jäjekordse resoluutsusega, et mitte ühtki kommi me sellesse kohta ei jäta. Nimelt pakkisime Eestis neli väikest kommipakikest, et igasse ööbimiskohta tänuks jätta.


Rongijaama otsustasime jalutada. Aega oli piisavalt. No et saaks ikka viimased sõõmud kopse ehmatavat Napoli õhku hingata. Tänav oli sel ajal üllatavalt rahulik. Ühel hetkel kappas meist mööda hobune. Päris ehtne. Tema taga tuhises sama kiirusega miski, mis nägi välja nagu võidusõidukaarik. Ja seal sees mees. Näis, et nii loom kui ka inimene tundsin end keset seda kaootilist liiklust väga mugavalt. Mihkel arvas, et äkki mees tegi hobusega proovisõitu. Üldse ei imestaks.


Platvormi leidsime kenasti ja rongisõit möödus sujuvalt. Aknast välja vaadates vuhisesid meist mööda tomatipõllud, oliivi-istandused, kohalikud lehmutid ja erineva ilmega elumajad.

Ja siis jäigi rong Formia-Gates peatuses seisma ning me astusime välja. Ootused olid pärast Napolit kõrged. Kuna korterisse veel sisse ei saanud, otsustasime sööma minna. Valisime välja koha, kus sai tellida päevapakkumist. Väga huvitav, sest Eestis üldiselt pühapäeviti päevapakkumisi ei tehta. Atmosfäär oli kena ja teenindaja samuti. Päevakas koosnes kolmest käigust. Esimene oli bruscetta. No imemaitsev toimatisai 😀. Teiseks käiguks oli pasta. Siin tuli erinevus sisse. Triin tellis kala- ja mina lihamenüü. Triinul seega mereannipasta ja minul pasta raguu. Need olid keskpärase, suhteliselt igava  maitsega. Ei olnud halb, aga wow-elamus ka mitte. Tol hetkel mõtlesime, et sellega on nüüd kõik, aga ootas veel üks käik. Triinule toodi ette suur vaagen kala ja minule natuke väiksem portsjon liha. Liha oli hea, aga kala oli väga hea. Triin puhastas kala nii endale kui ka mulle. 

Kui kõhud olid täis, suundusime lõpuks enda korterisse. Koha leidsime kiiresti, suurema vaevata üles. Piltide põhjal tundus ilus koht ja sel korral pildid ei valetanud. Ukse tagant šeifist saime võtmed ja sees me olimegi. Väga viisakas ja puhas. Tuju järjest tõusis. 


Sättisime ennast kodus sisse, käisime pesemas ja puhkasime natuke ja siis kõndisime poodi. Plaan oli õhtul veini juua. Poest haarasime kaasa veel piima ja veini kõrvale asju. Koju jõudes avastasime, et veiniavajat meil ei olegi. Kirjutasime korteriomanikule ja ta lubas homme tuua. Täna aga lükkasime korgi kääridega pudeli sisse ja saime veini kätte. Taustaks vaatasime dokumentaali Pompeist ja tundsime, et edasi saab minna vaid paremaks.


The end!