4. päev, Napoli

 

Itaalia 4 päev, Napoli - Procida

Pindala: 4.1 km2 (sõnadega: neli koma üks ruutkilomeetrit)

Rahvaarv: 10 596 / 2600 per km

Väikseim saar Itaalias

Praami peale hakkasime liikuma juba varahommikul. Väga palju segadust sellega ei kaasnenud. Triinu hirm oli suurem, kui asi väärt. Kogu sadam kulges rahulikus tempos ja keegi kuhugi ei jooksnud. Oodata saime päris pikalt. Praam oli puhas ja mahutas tubli koguse reisijaid. Välja minna ei saanud, kuid sest polnud midagi, sõit kestis ju vaid pool tunnikest, mis oli paras aeg, et silm korraks kinni panna. 

Procida saar võttis meid vastu kogu oma tillukeses lummuses. Tuvastasime tee, mida pidi kogu praamitäis rahvast liikuma hakkas ja valisime enda jaoks teise, inimtühja raja. Lihtsalt uitasime ja imetlesime. Mõned autod sõitsid mööda, mõned sisalikud siblisid tee ääres. Üsna ruttu tabas silm, et iga maja või selle värava või aia küljes oli majanumber, mis kui väike kunstiteos pilku püüdis. Triinul sai Mihkli telefoniga pildistamine nii käppa, et fotoalbumisse kogunes korralik hulk fotosid majanubritest. Aiad olid täies õiteilus, majad imekenad, nagu pildiraamatus, ja see puhtus... Kontrast Napoliga oli kirjeldamatult suur. Piilusime uudishimulikult igasse võimalikku aiasopikesse ja hingasime sisse kogu seda vaikset ilu. 

Hommikusöögiga jäime hilja peale ja varem väljavaadatud pisikesest kohvikukesest saime kehakinnituseks vaid vintskevõitu kuid taevalikult maitsvat focacciat . Tegu oli pereäriga. Väikeses ruumis oli lett kohvikukraamiga ja samm eemal ka natuke toidupoe kaupa.

Vanem meesterahvas tervitas meid lahke naeratusega, ja kuigi me teineteisest sõnagi aru ei saanud, sest tema imeilusasti kõlanud itaalia keel ei adapteerunud sugugi meie Duolingost saadud kesise sõnavaraga, astusime vaid mõni minut hiljem maja ette, käes focaccia ja kohv.

Edasi viis meie tee randa. Loomulikult oli seegi pisike. Inimesi vaid käputäis. Nii väike käputäis, et isegi Mihkel julges meie kaasasolnud maise vara järelvalveta rannale jätta, kui ise vees mõnulesime. Vesi oli hele-helesinine ja täpselt parajalt soe. Jalgadest ujusid mööda tillukeste kalade parved (mõned kehvema nägemisega isendid põrkusid vastu Mihkli jalgu, nagu ta väitis). Kui tänulik oli kogu ihu ja meel selles õndsas eemalolekus....mmmm. Isu ei olnud sellest heast veel täis saanud, kuid aeg kulges omasoodu ja ühel hetkel tuli hakata vaikselt sadama suunas tagasi liikuma. Ikka mööda kitsast sõiduteed, piiludes igasse aeda. Teel vilksasime läbi ühelt kohalikult laadalt ja mõnest suveniiripoest. Meie pisikesse seljakotti leidsid tee parajalt peopessa mahtuvad sidrunikujulised seebid. Sidruni motiive leidus sel saarekesel absoluutselt igal sammul. Vaikne hüpe kirikusse, iseenesest mõistetavalt minutike mõtiskluseks. Käisime ära ka saare kõrgeimas tipus ning saime osa tõelisest postkaardi-vaatest. Kõheldes, aga siiski lubas Mihkel ühel kaasnautlejal meist ka pildi teha. Loomulikult mitte piisavalt hea :D

Varbaotsani meelipaitavas vaikuses võis kuulda, kuidas sisalikud lehtede vahel ringi sibasid. Uitasime ka mööda sadama äärt ja enne praamile minekut võtsime veel hilise lõunaampsu koos Spritzi ning õllega.

Kogu saarel oldud aja suutsime inimgruppidest eemal olla. Mitmel korral juhtus nii, et kui meie mingist paigast ära liikusime, saabus sinna suurem seltskond. 

Praamiga tagasisõit ei tekitanud liigselt positiivseid tundmusi. Mida Napolile lähemale, seda rohkem trots Triinu sisse puges. Tagasi sellesse läppavasse räpasusse...õõõäähh.

Õhtusöögiks kaalusime "Eat, Pray, Love" filmist tuntuks saanud pizzeriat L'antica Pizzeria Da Michele. Tänaval looklev saba liikus kiiresti. Tellimine käis läbi aknakese ja hinnad olid ka väga taskukohased. Sööma me sinna siiski ei jäänud. Otsustavaks sai seejuures asjaolu, et pitsasid müüdi kaasa ja keskmiselt pole me suutelised kõndimise ajal toitu sööma, selle nautimisest rääkimata.

Leidsime mõõduka jalutuskäigu kaugusel hoopis külastajate poolt väga kõrge hinnanguga restorani, mille ukse taga lookles u 6-7 inimesest koosnev saba. Muidugi arvas Mihkel, et täpselt sinna tuleks meil seista, sest tema põis soovis vabanemist ja sinisilmselt oli ta veendunud, et hiljemalt veerand tunni pärast istume me juba sees ja naudime roogasid. VALE. Totaalne sinisilmsus kuubis. Me ootasime tänaval kokku suurusjärgus KOLMVEERAND tundi. Minu kõht oli seks hetkeks väga tühi ja Mihkli põis kannatlikkuse karikat väärt. Rõõmsameelne kelner viipas meid sisse ja juhatas lauda. Nii huvitav, kuidas restos sees oli kõik nii rahulik ja sujuv. Keegi ei kiirustanud: ei teenindajad roogasid lauale tuues, ega kunded neid hõrgutisi nautides. Kõigil oli aega. Vaid need ootavad näod akna taga tuletasid meelde, et meist teispool seina võib kõrvu kikitades kuulda kõhtude korisemist. Tellisime gnoccid tomatikastmes ja mereannipasta. Esimene maitses...tavaliselt...tomatiselt. Mihkli valik (nagu juba harjumuseks hakkab saama) oli ilmselgelt vapustavalt maitsev. Hinnad soodsad ja atmosfäär õdus, lustlik. Väljudes märkasime, et järjekord ukse taga oli veninud suisa mitmekordseks.

Selle päeva õhtuks olime Itaalia tänavatel uitades ära näinud pulmad, matused ja koolilõpetamise.

Järgnevalt sama päev Mihkli pilgu läbi:

Hommikul vara praami peale. Selge värk, kuidas töötab. Praamis välja ei saanud, pidime istuma, 

aga väike uni ja juba olimegi Procidal. Kõik oli väga puhas.

Liikusime kogu aja mitte turistide teid pidi. Nagu wow, kui puhas ja ilus. Paju lilli ja õisi. Piilusime hoovidesse. Maja numbrid jällegi wow. Sõime foccatiat ja jõime Cappuccinot. Ehe värk, tundsime end nagu kohalikud. 

Siis läksime kirikusse. Istusime. 

Siis ujuma. Soe vesi, puhas vesi. Nagu puhade munad. Rahvast väga vahe, rannik puhas. Kalad näksisid kandu Mihklil. Vaade wow. Kui lahkusime, tulid inimesed - meil oli kama. 

Jalad puhtaks. 

Siis kõndisime palju. Kohe palju palju.

Kui enam ei jaksanud, istusime maha ja sõime võileiba. Triin spritz ja mihkel õlut.

Siis kõndisime veel. Käisime saare kõrgeimas tipus, nägime saare postkaardi vaadet. Nii vaikne oli, et sissud tegid valju häält. Alati kui kuskilt lahkusime, tulid teised inimesed. 

Sõime kaks jäätist kumbki. Olid maitsvad. 

Viimane enne praami. 

Siis praami peale ja tagasi linna.

Otsisime sööki. Käisime ja tegime endli kuulsa pitsakoha ees (Eat, Pray, Love filmist).

Ütlesime fac armastusele ja lõpuks leidsime nii popi Itaalia koha, et pidime üle poole tunni väljas lauda ootama. Aga sisse saamine oli ootamist väärt. Tellisime gnoccid tomati kastmes ja mereanni pasta. Gnoccid olid väga maitsvad, aga pasta oli jumalik.

Oleme näinud pulmi, matuseid, koolilõpetajaid.

The end!