2. päev, Rooma

Hommik saabus hotellituppa mõnusalt ja kuumalt. Teise päeva plaan oli külastada Vatikani.

Jahutav kuub üll

Jalutuskäik sinna oli mäpsi andmetel umbes tunnikese pikkune. See aga tähendas, et teele sai jääda nii nii paljut. Kõhud olid eelneval õhtul ostetud maitsetut õuna täis, banaanid ja vesi kotis oma järge ootamas. Asusime teele, ise iga ihurakuga talutavat õhutemperatuuri väärtustades. Itaalias on hommik õhtust ikka palju targem(loe:
vähem kuum). Selleks päevaks lubati Mihkli andmetel vaid 37 soojakraadi. Hurjutasime ka üht veidrat turisti, kes lehvikuga seda jahedust laiali ajas. Mihkel arvas, et daam võinuks nõnda veel köha saada. Soojus oli hea ja meie seks ajaks juba väga teadlikud veetarbijad.

Ühel hetkel hüpas meie teele vahvasti kostümeeritud senjoor, kes kohe itaalia-inglise segakeeles kiirelt vadistama hakkas. Etenduse sisse jäid korduvad käesuudlused, kiitused ja mõned lavastatud torked meie mõlema kõhtude suunas. Senjoor (Mihkli sõnul "ehe Itaalia bandiit") kaotas meie vastu huvi aga kohe, kui selgus, et Mihkli taskutes grammigi sularaha pole. Meie aga saime kogu tralli toredasti videosse jäädvustatud ja jätkasime liikumist Vatikani suunas.

Teele sattus kohe kirik. Väga tagasihoidliku fassaadiga ehitis kõrgus nii salapäraselt kutsuvalt, et leidsime õnneks piisavalt julgust selle ust paotada. Mihkel vahetas uksel veel paar sõna kohaliku vanaprouaga, kes, kuuldes, et me Eestist oleme, kohe vene keeles suhtlema hakkas ja kes vestluse tulemusena Mihklilt meie ainsa, ei-kusagilt-ilmunud mündi välja suutis meelitada.

Massiivse ukse taga võttis meid vastu täiesti inimtühi kirik. Üks vaimulik liikus seal vaikselt ringi ega lasknud end meist häirida. Mihkel märkas, et püha mees olla keset kirikut suisa nina nokkinud, kuid tegelikult, olgem ausad - ka püha nina vajab puhastust.

Puuh, kui võimsat vaatepilti see kirik seestpoolt pakkus. Kui maitsete kirjeldamisega saab Triin hästi hakkama, siis selle hoone sisemuse visuaali loomises võiks küll ainult Mihkli peale loota, sest Triin jäi puhta sõnatuks.

Rahulikus tempos kõndisime edasi ja tagasi ja suure kauplemise peale sai Mihkel lõpuks aru, et hetkeks tuleb kirikus ikkagi istet ka võtta. Mitte küll palveks või tänamiseks, sest kohe, kui Mihkli istmik püha pinki puudutas, hakkasid ta mõte ja häälepaelad samaaegselt tööle. Aga sest polnud lugu. Vau-elamus olis aadud. Meie sealoleku ajal tuli inimesi juurde. Enamus näis ka teadvat, miks nad seal on. Meie aga otsustasime edasi liikuda.

Tagasi Rooma tänavatel lõõmava päikese all jalutades sattus meie teele pisike kohvik, kus müüdi Itaalia traditsioonilisi saiakesi - sfogliatellasid. Valisime endale ühe välja, lasime kaasa pakkida ja asusime taas teele. Kaugele me muidugi ei jõudnud, sest "saiake" lagunes meeletu hooga ja Mihkel pidi kogu aeg kätt Triinu suu all hoidma, samal aja, kui too ampsusid võttis. Kõik riismed tuli kokku koguda, sest iga maiusekübemeke oli väärtuslik ja raisku ei tahtnud me midagi lasta. Sfogliatella maitse oli imeline ja tekstuur lausa taevalik. Tegu on siis ühega Itaaliale omastest kondiitritoodetest. Rohkete imeõhukeste kihtide varjus peidab end enamasti kreem. Meie valiku puhul oli see vaniljemaitseline. Kreem oli kerge ja hõrk, ilma mingi veidra järelmaitseta. Võib öelda, et see kõik lausa sulas suus.

Sfogliatella söödud, liikusimegi edasi ja natukese aja pärast olime selle päeva sihtpunktis, Vatikanis. Vaade oli võimas. Püha Peetri väljak on ikka muljetavaldavalt suur. 

Inimesi oli palju, kuid platsil hajutatult ei seganud see üldse. Kuhugi sissepääsemiseks meil pileteid polnud ja see oli ka hea, sest järjekorrad olid ebareaalselt pikad. Päris kahju oli vaadata seda lõputut rivi lauspäikese käes. Imetlesime vaadet, tegime klassikalised endlid ja jalutasime sammaste vahel. Ikka edasi ja tagasi. Mihklil oli tarvis kõik videopilti püüda, seega pidi Triin teda alatasa turvama, et päevapiltnik prahi või inimeste otsa ei komistaks. 

Püüdsime ka paavsti aedadesse sisse saada, aga paraku ei lastud meid ei siit- ega sealtpoolt Vatikani neisse piiluma. Kuigi nunnad küll pääsesid sisse. Nunnasid lugesime kokku kaheksa. Kõigil lohisesid kohvrid järel. Mihkli sõnul vedasid pühad õed kohvritega toidukauka poest koju. Pidavat mugavam olema kui kilekotiga.

/M./ Triin sundis meid täitma ka meie veepudelit tänava seest tuleva veega. 

/T./ Sest igal pool polnud jahedat pudelivett saada ja pealegi oli see opakalt kallis lõbu. Rääkimata sellest, et sellises pühas paigas vaevalt joogikõlbmatut vett pakutakse. 

Maitses nagu vesi ikka, polnud mingit püha ainet lisaks. /M./ Oli küll!!!

Mihkel oli veendunud, et saame sellest veest kümme surmatõbe, kuid Triin oli juba mõnda aega tähelepanelikukt jälginud ja näinud kümneid, sadu, lausa tuhandeid  inimesi neist tänaval asuvatest kraanidest pudelitesse vett ammutamas. Ja üldse ei taha uskuda, et see nende inimeste viimane jooming oli.

Tänaval jagati tasuta McDonald'si nänni, mille rõõmuga vastu võtsime. Üksmeelselt sai kööki valitud ka Rooma temaatikaga rätikuke.

Vatikan nähtud, jalutasime edasi Trastevere suunas. Mihkel oli kuskilt lugenud, et selles linnaosas tuleb kindlasti käia. Liikusime mööda jõe kallast, ise arutledes, mis jõega küll tegu võiks olla ja meenutades, et just hiljuti Kuldvillaku saates küsiti Rooma linna läbiva jõe kohta. Liiklus jäi meiste eemale, kõrgemale, sest jõge ääristas kergliiklustee. Vaid mõni üksik jalgrattus lisaks meile, muidu oli tee tühi. Tee ääres kõrgus müürilaadne sein, kust rõõmsasti lilletutid välja kasvasid. Lisaks kajakatele pladistasid vees ka mingid toredad pruuni värvi suured linnud. Õnneks on Mihklis korralik kogus ornitoloogi ja nii saigi Triin teada, et "üks kajakas kõik!".

Coda alla vaccinara

Kõhud olid tühjenevad ehk vajasime süüa. Leidsime ühe nunnu söögikoha, kus väljas oli menüü vaid itaalia keeles ja ka inimesed, kes laudade taga vadistasid, näisid kohalikud olevat. Tundus sobiv koht. Istusime lauda ja jäime teenindamist ootama. Mihkel tellis Coda alla vaccinara ehk härjasaba hautise ja Triin tellis jumal teab mida ehk Trippa alla Romana ( loe: Mihkel kuskilt blogist leidis itaalia traditsioonilisi roogasid, mida just Roomas maitsta. Trippa pidavat olema mingi paprika asi, mida kaua hautatakse. Ei tundunud miskit hirmsat). Kaste, milles trippa sees võbeles oli imemaitsev, nagu vist kõik tomatikastmed siin saapa sees. Välimuselt meenutas algul pekiribasid. Tekstuur oli aga hooopis teistsugune, oluliselt meeldivam. Korraks kahtlustas Triin, et äkki on tegu mingi meile tundmatu köögivilja või seenega. Loomulikult käis toidu kõrvale pudelitäis külma vett ja üks jahutav õlu, mille teenindaja peaaegu üksi avas, kaasates vahvasti sellesse tegevusse ka Triinu. Vett pakuti igas söögikohas esimese asjana ja alati anti valida gaseeritud ja gaseerimata vahel.

Trippa alla Romana

Kui kolmandik trippast söödud oli ja guugel meid selle tähendusele grammigi lähemale polnud viinud, otsustas Triin lõpuks teenindajalt otse küsida. Viimane oli küsimuse üle väga imestunud ja teatas “ But you ordered it! “ Ei hakanud talle pikalt selgitama, miks see tellitud sai. Igatahes haaras kelner hoogsalt taskust pastaka ja joonistas lauda katva paberi peale lehma. Sellele järgnes selgitus lehma seedekulglast ja kogu asi päädis infoga, et selle imemaitsva tomatikastme sees oli lehma mao mingi koha mingi kiht. Pidavat olema täitsa traditsiooniline itaalia toit tõesti, kuid kuna tegu on looma sisikonnaga, siis kohalikud söövad seda ehk kord paari nädala tagant. Selleks, et lehmuti muidu vintske magu söömiskõlblikuks muutuks tuleb seda miljoneid kordi puhastada ja veel mingeid trikke teha ning lõpuks väga-väga kaua hautada. See…asi oli tõesti õrna tekstuuriga, vintskusest polnud jälgegi. Küll aga tunnistab Triin julgelt, et Mihkli saba maitses palju paremini. Ei saa öelda, et lehma mao tellimist kahetseks, kuid uuesti vist ei telliks.

Itaalia lauakunst

Edasi liikusime kodu suunas. Aga Triin ei saanud kuidagi rahu, kohe pidi saama head ülevaadet Rooma linnast ja majade katustest. Enne mööda katustel kõndimist (Haha va Smilers) liikusime veel pikast trepist üles kirikusse. 

Seal saime mõlemad pühas valguses seista ja loomulikult natuke aega püha hoone pingil istuda ning ilusaid tänumõtteid mõelda. Vähemasti pooled meist üritasid seda, samal ajal kui teised pooled absoluutselt mitte-paslikke nalju poetasid. Kirik oli taaskord võimas ja väga uhke. Mängis ka vaikne rahulik kirikumuusika. 

Enne kirikut märkasime veel väga lähedal Colosseumi sarnast hoonejupikest.

Loomulikult läksime lähemalt uurima. Kirjade järgi oli tegu teatrihoonega, mille tarvis Caesar omaenda finantsidega maa ostis ja sellele siis hoonet rajama hakati. Seal toimusid vaid suured ja tähtsad üritused. Polnud sõnagi jahtimise, loomavõitluste või muude koleduste kohta. Väga huvitav ja uhke nägi välja. Saime jällekord imestada, et sellist kohta kuskilt külastussoovitustest välja ei tulnud.

Edasi liikusime Rooma kõige koledamaks peetava hoone treppidest üles, sest Mihklil see Rooma linnavaate asi ikka kripeldas. Meie arvates polnud hoone sugugi kole, hoopis huvitav oli. Pääsesime tasuta päris kõrgele, ja kuigi vaadet kogu linnale ei saanud, oli tohutult ilus ikkagi. Leidsime mõlemad, et 17 € per inimene ühe liftisõidu ja linnavaate eest me maksta ei taha. Kiire guugeldus andis ehitise kohta rohkel toredat infot ja kokkuvõttes jäime selle teistkordse külastusega jälle väga rahule.

Edasi liikusime ikka kodu suunas, aga teele jäi tänavakunstnik, keda seal eilegi nägime. Arvasime eile mööda kõndides, et need pildid pole kindlasti koha peal tema poolt tehtud. Täna nägime seda protsessi uuesti ja ta tõesti teeb need koha peal. Mihkel filmis väikese lõigu üles ka. Arvasime, et 10 eurot pole nii palju sellise autentse kogemuse ja pildi eest. Kandsime raha maalri peopessa üle ja asusime koduteele. Hiljem Eestis kivi-paber-kääritame, kuhu see pilt seina läheb.

I-ME-LI-NE

Kodus täna uinakut ei teinud. Väike pesu ja oligi õige pea käes õhtu. See tähendas vaid üht - tuli minna gelatoga maiustama. Ikka sinna, kus eilegi - G. Fassi juurde. 

Seekord võtsime 10 euro eest mõlemale 4 maitset klaasanumasse. Kõiki maitseid ei suudagi meenutada. Mihkel: banaan, tummisem šokolaad, kohv, riis. Triin: kaks kreemi, piimašokolaad ja tiramisu. Kõik maitsed olid nii head ja puhtad. Kõht sai täis ja rohkemgi veel.



Hotelli tagasi ja magama.