Puhkusemullikesed

Võsu. Päikesetõus. Filtrita ja ehedalt.

Mõnikord juhtub asju. 

Mõned asjad juhtuvad nii, et üllatusena ei tule, aga ikka tahaks öelda, et näe-juhtus!

Niimoodi juhtus näiteks pesamunaga. Elasin oma rahulikku lapsevanema elu, kui ühel hommikul-prauhti! Präänik lõpetas lasteaia. Niimoodi äkitselt, et ühel kuupäeval oli lasteaialaps ja juba järgmisel...enam polnud. Väga veider. Minul oli veider. Tema nagu oleks ette teadnud. Kooliminemist ta tol hetkel väga ei oodanud, seega lubas end kohvrisse pakkida ja ülejäänud elu seal veeta. Õnneks ainus kohver meie kodus kuulus Pisikesele sugulasele ja oli juba hõivatud (mitte ühegi lapse poolt, siiski).

Parim foto ilmestamaks meeleolu :)

Järgmisena juhtus puhkus. See saabus natuke vähem ootamatult. Eks ta jõuab kohale igal aastal enam-vähem samal ajal. Küll aga näeb ta iga kord täitsa isesugune välja. Sel aastal ootused puudusid...ja vot, kus lops - juuli on omadega poole peal ja ma võin juba parima puhkuse tiitli välja jagada. 

On olnud palju rannas vedelemist, ujumist, head seltskonda ja liikumist. Palju-palju liikumist. See on ka tõenäoliselt põhjus, miks ma jälle sentimeetri võrra lühemaks olen jäänud. 

Olgu tänatud see inimene, kes otsustas, et Emajõe äärde peab rajatama uus ranna-ala. Meie punt on igatahes väga rõõmus selle koha olemasolu üle. Olgugi, et rahvast tundub seal alati palju olevat, mahub ikka juurde. Ja kuna meie klannis enam tillukesi inimhakatisi pole, saab ise mõnusalt päikest võtta samal ajal, kui järglased vees möllavad. 

Võrtsuäärne paradiis

Korra juhtus ka nii, et üks Triin kutsus meid enda juurde pisipuhkusele. Eestlaslikul kombel tahaks nuriseda tol hetkel olnud ilma üle, aga see poleks päris nurin. Meil oli seal ülimõnus. No see vaade..... Lapsi üldse ei häirinud see jääkirme, mis tol päeval järveveel oli. Pärast rohkeid meeleolukaid seiku ja mitmetunnist tantsumaratoni ei seganud see ka meid-suuri. Kojumineku ajaks olime kõik end ninaotsast väikse varbani välja puhanud. Enesetunde osas oli küll erinevusi, kuid kes seda enam mäletab... :D

Kivid on Käsmus kerged

Kooliga juhtusime külastama Võsu ja selle ümbrust. Võsust on kuidagi (juhtumisi!) iseenesest saamas iga-aastane traditsioon. Väisasin seda kohta ka möödunud kevadel ühega neist pildil rippuvatest kujudest :D Reis oli vahva ka sel aastal. Imeilusate vaadete ja hetkede rohkus oli pöördvõrdelises seoses läbitud unetundidega.... Aga kes seda enam mäletab.. :) Esimest korda elus käisin suplemas koos päikesetõusuga. Ojaaa, oli küll külm!!! Aga milline ilus elamus! (: Kniks ja tänud kaas-hulludele!




Sellise ilusa vaatepildi tabasin Võsult.

Käsmus on nii pisikesed
inimesed!
Ausõna...
(tegelikult võtsin enda oma
kaasa ja tõstsin kivile)

Siis juhtus veel selline lugu, et iseenesest toimus naistegängiga piknik. Minu enda kodupargis! Mull, näks, päike, megagigamõnus seltskond- mida enamat üks hing veel võiks ihata... Või siiski. Kui üks naistest võtab kotist välja ehtsast klaasist pokaalikesed, siis see on küll nagu kirss tordil. Ei. See on lausa nagu nonparell kirsil! 

Et ei tunduks nagu ma liiga eraklikku elu elaks, siis ilma pildita infoks-üks piknik ei jäänud järgmiseta. Ja too toimus juba hoopis kaugel. Suisa teiselpool jõge. Sisu sama, kvaliteet sama, meeleolu sama. Ja lõppeks tõdesin, et parimad inimesed ongi just minu ümber. Thänk juu, kniks.

Juhtumised ei saanud aga läbi. Kuidagi mitte väga planeeritult ja endale taaskord väga ootamatult juhtus nii, et ühel ilusal suvepäeval avastasin end Tallinna lennujaamast. Kaasas Pisikeselt sugulaselt laenatud seljakott ja pisike (sest pisikestel inimestel ongi pisikesed asjad) spordikott. 

Esimene lennuk otsustas maanduda Varssavis. No ma läksin siis ka seal maha. Ja täitsa muuseas sammusin järgmise õhusõiduki peale, mis lendas natuke maad (õhku?) edasi ja peatus mulle sobivalt Brüsselis. Pilvede sees pole ma varem peidus olnud, seega 10 punkti piloodile, kes lennuki õigel ajal õigesse kohta juhtis. Või siis ETV ilmatädi Taimile, kes need pilvetutikesed sinna meelitas. 

Tegelikkuses oli selle tiiva küljes lennuk ka!

Siin ma nüüd olen. Kuskil siin. Ilm on alatasa ilus. Meel rõõmus ja igavusest võin vaid und näha. Aitan ühel väga olulisel kohal tolmuvaba püsida. Teraapiline töö. Lisaks võlusid mind ära kaks nägusat noormeest, kelle võrratus seltskonnas ma päris sageli aega veedan. Käime matkamas, einestame ja peame pikki dialooge elu mõtte üle. Eestlaslikult võiks lihtsalt nentida fakti, et toidan neid pudelist, hoian nad puhtana ja jalutan pargis, aga ....ma võin siin vabalt mitte-eestlaslik olla :D 

Inimesed on rõõmsad ja sõbralikud, ühistransport korraldatud nii, et isegi mina saan aru, kust kuhu liikuma peab. Taimestik erineb Eesti omast sedavõrd, et olen Pisikesele sugulasele koostamas lausa botaanilist teatmikku.

Noorhäärad viisid mind oma limusiiniga
väiksele sõidule. Hea kohavalik, eks ;)

Igahommikuse pudrusöömise tõttu olen võibolla sunnitud tagasilennuks mõne ekstralaia istekoha broneerima....