...kuidas ma korvi sain. Ja muid mullikesi.

Võrtsjärv, Ilisson 24

Esmaspäev oli täitsa isemoodi päev. Välja paistis täitsa tavaline, lausa harilik. 

Sain ennelõunal kõne Verekeskusest. Pöörduti suisa eesnimega ja öeldi, et väga on just minu verd vaja. Kuna plaan oli juba paar nädalat tagasi neile külla minna, siis sobis kõik suurepäraselt. 

Olin vähem kui hetkega Verekeskuses kohal, täitsin klõbinal vajaliku ankeedi, sain veel hunniku tänusõnu kiire reageerimise eest ja astusin esimesse kabinetti (natuke nagu sisseastumiskatsed, kus pead ühe etapi edukalt läbima, et edasi pääseda). Vererõhk oli nii kaunis, et pani lausa naeratama. Ja siis tehti sõrme otsa see torge, mida nad pole 20 aastaga suutnud vähemvalusaks leiutada. Minu veretilgaga asjatav neiu vaatas tõsise näoga mu väärtuslikku punast piiska ja seejärel mind. Seejärel pigistas sõrme veelkord, sest eelmine tilk polnud talle sobivat. Pärast kolme liiga pikka minutit teatas ta resoluutselt, et mu veri on liiga lahja ja see tuleb enne annetamist korda teha (Paksemaks? Punasemaks? Tummisemaks?) Ja nii mind koju saadetigi. 

Koju on iseenesest väga mõnus tulla, kui see on päris päris enda oma 😎. 

Vahepeal on palju muutunud. 

Näiteks otsustasin ma, et on ideaalne aeg lasta enda peale midagi tätoveerida. Kujutise idee on juba pikka aega meeles mõlkunud ja tunne ka õige. Kuigi samas, eile, kui nägin, kui osavalt mu Pai abiõpetaja tahvlile Käsnakallet joonistas, tekkis väike kahtlus, et ehk sobiks see kollane lustakas nuustik hoopis pare.... No ma veel mõtlen :D Pilt tuleb sääre tagaküljele. Selleks, et säär õigeks ajaks kenasti vormis oleks, pidin leidma võimaluse väikseseks regulaarseks trenniks. Ja mis oleks ühele (või siiski kahele) säärelihasele tõhusam treening kui igapäevaselt viiendale korrusele jooksmine!! 

Sellest johtuvalt leidsin endale kodu just täpselt nii kõrgele. Päris enda oma. Kogu protsess kulges täiesti ebareaalselt ladusalt ja meeldivalt. Võimalik, et ka kiirelt, kuid seda osa ei oska ma paraku hinnata, sest päris iga päev kinnisvaraostuga kokku ei puutu. Rohkelt uusi teadmisi, kogemusi, vestlusi, inimesi ja tohutul hulgal tänutunnet. Kaasa pakkisin kõik olulise, sealhulgas oma Pisikese Sugulase ja tema 2022 paari jalanõusid. Viinedale korrusele jõudmiseks tuleb läbida palju treppe, lausa sadu astmeid. Tänu sellele vaatasime pakkimise ajal ülimalt kriitilise pilguga kõiki vidinaid, riideid, topsikuid ja potsikuid, kruuse, kausse ja lapsi.

Uude koju jõudis umbes toatäis kaste ja sinna need nüüd mõneks ajaks ka jäävad, sest iga nurk siin vajab natuke kõpitsemist. Nentisime fakti, et kui olemas ülevoolavalt palju tahtmist, entusiasmi, rõõmsat meelt, totrat huumorit ja mõned töövahendid, siis vilumus ja oskused on täitsa teisejärgulised. Eriti just siis, kui tehtu on puhtalt enda jaoks ja kui elada selles kogu eelmainitud suhtumisega (: . Seega, lastetuba on värvitud ja iga defekt seinas on tehtud suurima armastuse ja hoolega. Ka pudinad ise said ust värvides käpakese valgeks. Natuke veel ja võib öelda, et tuba on...peaaegu valmis :) Ehk juhtub kunagi, et täpsem protsess saab siia kirja ka, näis. Pildimaterjali jätkub. 

Selle pildi hind: 10 pingelist minutit, mille jooksul üks poegadest üritas mulle sõnade, käte ja jalgadega selgeks teha, kuidas seda poosi õigesti võtta. Ise olen jumalast rahul!! Taustaks lastetoa sein.

Vahepeal juhtus veel nii, et sattusin (!) kuidagi endalegi teadmata ühele toredale Eesti saarele. Kohe täitsa mitmeks päevaks. Sain terve nädalavahetuse teha mitte midagi ja olla kõik, mis mul olla oli vaja. Ajastus oli imeline, sest metsade alla olid just minu tulekuks maha laotatud silmipaitavad lillevaibad...

Ülased (ei ole mingid kapsad!)

 Püüdsin sellest vaatepildist võimalikult palju fotodesse talletada, sest kodus ootas mind floorahuvilisest Pisike Sugulane (Kehva mälu tõttu ei püsi tal lillede nimed meeles ja kõige rohelise koondnimetus on "Mingid Kapsad", aga ma siiralt usun, et ta nii väga armastab kõiki meie potitaimi ja vaasililli!) 

Meri oli kohisema pandud eriti magusalt. Linnulaul kõlas ilma ühegi kakofoonilise nüansita, puhas voolavus. Kui ilm hellitab, vastu jalutavad ehedad naeratused, seltskond on soe ja toit üllatab, siis ma arvan, et kõik ideaalse puhkuse kriteeriumid on täidetud. 

Kihnu. Mälumäng. Finaal. 

Retk algas kohaliku mälumängu finaaliga ja lõppes Sireli kohviku külastusega. Julgen soojalt soovitada nii esimesena kui ka teisena nimetatud kohta. Kui ekstreemsuste järele ei janune, siis oleks ehk mõistlik mälumängu finaaliks kuidagi valmistuda. Registreerumine iseenesest pole piisav ettevalmistus, lihtsalt, et te teaks :D 

Sireli kohvik aga tervitab saabujaid maheda muusika, koduse atmosfääri ja emalikult armsa perenaisega.  Olin vaevu lauda istunud, kui perenaine asetas mu õlgadele sooja pleedi sõnadega, et tuul on jahe, muidu saan külma. Hakkas soe. Kehal. Ja hingel ka. Toit oli maitsev ja seda oli piisavalt palju, et ära täita kogu mu kõndimisega tühjenenud kõht. 

Sain ka mõned nädalad tagasi aasta jagu targemaks ja ilusamaks. Oli tore, aitäh! :D Kniks.

Üht vana kappi lahti võttes leidsime kapi põhjast sellise mõtte. 
Võtsime teadmiseks. Ja omaks.