Midagi muud

 

Targematel on õigus, kui ütlevad, et argielu pisiasjadele keskendumine aitab. Aitab hoida meele selge ja mõtted neutraalsed (positiivsust oleks hetkel palju palutud). Seega mõned hetked väga argisest veebruarist.

1. Kitarritunnid on ülivinged. Mu vasaku käe nimetissõrm jääb küll teisele seisukohale, kuid tegelen aktiivselt tema veenmisega. 

Ühel ilusal õhtul ( see on lihtsalt piltlik väljend, sest reaalsuses kihutan ma tundi otse töölt ja samal ajal organiseerin tüdrukuid trenni, ei mingit ilusa õhtu vaibi) sõidutas sõber mind tundi ja läks siis omi asju ajama. Tunni lõpus tutvustas õpetaja mind ühe kena neiuga, kellel pidavat üks üleliigne kitarrikott olema. Minul oli täpselt üks puudu. Neiu ütles tõesti, et tal on kott, mille sees pilli enam pole ja ta hea meelega annaks selle mulle. Kogu see asi tundus lihtsalt nii väga armas. Leppisime kokku, et võtab koti järgmisesse tundi kaasa ja mina juba genereerisin oma peas, millega sellise armsuse eest küll tänada. 

Läksin tunni lõppedes oma suure õnnetundega taas auto suunas ja avasin tagumise ukse, et pill istmele panna. Ja sealt lehvitas mulle vastu....ülla-ülla!! kitarrikott!. Sõber oli vahepeal pillipoes käinud ja juhtumisi oli tal meeles, et pill on täitsa paljas. Jälle armas. Ja kohmetu ka :D Nüüd pidin ma mõtlema välja, kuidas väga kenasti neiule selgitada, miks ma korraga äkki pilli jaoks kotti ei vaja :D.  Tsipake aega läks mööda ja saabus sõbrapäev. Tegu on päevaga, millel minu jaoks erilist tähendust pole. Mul on iga päev sõbrad. Ja mina olen neil. Ja pmst võib sõbrapäevaks nimetada igat korda, kui me kohtume. Sellest järgmisel päeval olime parasjagu klassis kahe klassi mängupausi tegemas, kui võõras number helistas ja teatas reipal häälel, et ta on kuller ja tahab mulle kitarrikotti tuua. Võib julgelt võtta hetke ja manada silme ette pildi minust, suu poolammuli, kulmud kuskil juuksepiiri läheduses ja "Tere!" oli ainus, mis ma selles kohmetuses vastu oskasin öelda. Vähem, kui tunnike hiljem oli kullerineiu koos suure kastiga koolimaja taga ja mina sain kasti pealt teada nime, kes see armas hing mu pilli paljasuse pärast muret oli tundnud. Ninaotsast neerupealisteni oli soe ja hoitud olla. Mul on nüüd kaks kotti. Ja mõlemad on saadud kingiks. Ja nad on erinevad!! Peaaegu võiks öelda, et mul endalgi pole nii rikkalikku garderoobi, kui kitarril. Suur tänutunne ja rohkelt naljakust :)

Siin iseenesest võiks olla pilt, aga pole.

2. Algas vaheaeg ja kuskil sealkandis oli meie kodumaal ka sünnipäev. Otsustasin sel pidulikul päeval olla täitsa iseenda seltsis. Pakkisin koti ja vurasin Jõhvi. Plaan nägi ette saabumise päeval Valaste joa külastamist, eelnevalt AirBnB korteris ööbimist ja järgmisel päeval Toila Spa külastust. Korterit bronnides jäi silma omaniku nimi, mis mulle sugugi võõras polnud. Liigselt ma sellesse ei süvenenud. Üllatus oli aga suur ja meeldiv, kui kohapeale jõudes selgus, et korteri võtmed ulatas mulle kunagine kursakaaslane, keda pole näinud....rohkem kui 1-9 aastat. Natuke rõõmuvahetust, väike tutvustusring korteris ja võisin end seal mugavasti sisse seada. Ruumikas ja hubane pesa, mõnusalt hele ja väga puhas. 

Omaette olla on hea. Igasugune ajataju kadus ära ja pärast teadmata pikkusega uinakut võtsingi ette tee joa juurde. Kiire peatus Rimis, kus väga sõbralik teenindaja mulle pitsaviilu karpi pakkis ja seejärel ilusas eesti keeles toredat pidupäeva soovis. Eelnevalt lobises leti taga teiste teenindajatega tuliselt midagi vene keeles. Jälle armas, eks. See osa, et mina ei pidanud oma puudulikku vene keelt letti laduma. 

Juga oli....ooeeh. Mul on tohutult kahju, et mu loodusainete erialane keel on olematu. Ülevalt vuhises nauditavas koguses vahust ja pruunikat vett. Altpoolt püüdis selle kinni jääkristallist sügav kauss. Või siis ei püüdnud...Kallistas korraks ja lasi edasi...Mõnusa vulinaga mööda jäiseid radu ja alt külmunud kardinaid. Kuni lõpuks kohtus see lustakas vesi merepiiriga ja nad lihtsalt teineteise kaissu ära kadusid. Lummav vaatepilt. Inimesi oli seal peale minu täpselt natukene. Algul jagasin treppi ühe vene keelt pipraselt ära kasutava vanaemaga, kes minu jaoks meeleolukalt kord jumalat palus ja seejärel maapõues sügavamal olevate jõudude poole pöördus. Nagu teater vabas õhus :D 

Kaissupugemise hetk pildis.
 Veevõhikutele: paremalt läheneb joavesi,
vasakult merevesi :P

Prilliraamist kella 9 suunal on see 
kristallkauss, mis vett püüab.

Edasi viis tee Toila parki, kus tegin kiire ja lühikese tiiru, sest öö hakkas lähenema ja kõht korisema. Hilisõhtu möödus usinasti kitarriharjutusi tehes ja pidupäeva puhul "Kasuka" salatit ning kreemisaia süües. Mmmõnus. 

Kasukas, galetid ja granaatõuna mahl (konsonantide koosolek)

Järgmisel päeval ootas mind (tegelikult ei oodanud, aga saate aru küll, eks :) ) Toila SPA. Otsustasin, et päris kolme tundi ma seal veetma ei hakka ja valitud 1,5 tunnist piisas täielikult. Väga põnev koht :) Mul on väga väike SPA kogemus, seega kõik tundus uus ja huvitav. Eriti see osa, kui piletimüügis teenindaja poole minutiga ette vuristas, et keldrikorrusel asuvad basseid 2 ja 3 ja saunad 704 ja 213, esimesel korrusel basseinid 23 ja 12 ja saunad 1 ja 2 ja kolmandal korrusel on meil.....(ilmselgelt on tegu liialdusega ja tglt neil keldris midagi polnud, ma arvan. Aga infotulv oli suur ja ma kaotasin järje umbes kolmanda sõna juures :D ) Võtsin ette ühe ainsa korruse ja ka seal suutsin kaks korda ära eksida. Saunad olid mõnusad, eriti aurusaun. Nii tilluke ja samas umbes tervet suguvõsa mahutav. Samuti meeldisin mulle innovaatiliselt meeliergutavad dušid. Need, mis saunade läheduses on. Meeliergutavad selles mõttes, et kui veejoa valla lasin, siis vee temperatuur muutus iga 5 sekundi järel ja iial ei teadnud, mis järgmisena ees ootab. Minu arust väga vahva lahendus :) Üldiselt olin ma sel päeval muhedas tujus ja kõik tundus lihtsalt tore ja lustakas. Plaanin sinna lastega koos millalgi tagasi minna. Äkki julgen siis ülejäänud korruste võlusid ka avastada. 

3. Muus osas. Vaheaeg saab kohe läbi. Lumikellukesed õitsevad! Mu lemmikjooki hakati taas tootma- ELAGU VAHTRAMAHL! 

Pille-Riin ja päike aka maja taha hiilis kevad.

Eesti Pagari poekeses müüakse leiba ja seemnepätsi, mis maitsevad täpipealt samamoodi nagu nad maitsesid siis, kui ma olin 5 (tegu on näpatud lausega, mille ütles välja mu pisike sugulane. Aga ma mõtlesin oma peas selle tglt enne teda valmis). Müstika!

Olgem hoitud ja lähedal. Udumullitamiseni!