Udujutt kolme kohta

  15 aastat tagasi 7. veebruaril pikutasin ma Tartu vana sünnitusmaja kõlekülmas kuueses palatis. Akna vahelt puhus külma, voodi nagises, kõik kohad valutasid ja ma olin täis maailma suurimat ja soojemat armastust.

Minu kõrval nohises väike inimesehakatis, kes etteruttavalt öeldes nohises maha kogu oma esimese eluaasta. Vahepeal sõi. Aga üldiselt polnud vaja söömiseks ärgata ja nohisemist lõpetada. Nimeks pidi saama Kristofer. Nagu Puhhis. Aga kaasomanik polnud nõus, ja mul polnud jaksu kaklusesse astuda. Seega sai poiss täiesti fabritseeritud nime Sten-Marten. Olin kõige enesekindlam värske ema ja täiesti veendunult teadsin 4 esimest aastat, kuidas last kasvatada (seejärel läksin ülikooli ja igasugu kahtlused ja kõhklused kleepusid külge). Laoksin siia suures härduses vähemalt tosin ninnu-nunnu-nännu-pilti oma junsust, sest ta oli lihtsalt kõige ägedam väike poiss-inimene, aga ta arvatavasti ei rõõmustaks selle üle eriti (üli-tagasihoidlik, nagu ta mul on-NOT). 

Siis, kui ma veel peajagu üle olin

Lemmikpilt. Laps ja tema tomatitaim Tiit

Mõni aeg hiljem juhtus sarnane lugu. Täitsa teises kohas. Ja täitsa teistmoodi. Aga selle tulemusena oli mul kodus pisike Pätsu, kelle imeks võinuks saada Märt..... See aga ei pidavat piisav olema, seega leidsin eikuskilt selle külge nime Steven. Täitsa teistmoodi laps :) Hell ja õrn ja varbaotsani vahva. Ja see pole veel kõik! Poiss puha minu nägu ka :D Hakkas varakult kõnelema, laulis nagu lõoke ja vastupidiselt oma vennale, ei söönud ta meie ajalehti ära. Tänuväärt omadus. Praeguseks on temast kasvanud tõsist laadi noormees, kes ise hellik olemise asemel hellitab hoopis mind: isetehtud sushi, mahlakokteilid ja magustoidud....

Hurmur kuubis

Kolm aastat hiljem sai see noormees endale sünnipäevakingiks väikse õe. Sünnipäevapidu jäi ära ja laps oli täitsa kurb. See, kes olemas oli. See, kes sündis- temal oli täitsa hea olla. Uuris oma Bitteri-šokolaadi-pruunide silmadega maailma ja oli kogu beebiea väga mõnusasti käsitsetav. Leplik, rõõmsameelne ja väga asjalik. Kaks viimatinimetatut on säilinud praeguseni... Leplikkus on asendunud temperamendi ja väga kindla oma arvamusega. Mu väike maailmaparandaja. 

Väike Pillerpall

Hip hip hurraaa ja blogikallistused kõigile kolmele, kellel pole õrna aimugi, et neist siin kirjutan :D Ja kiitus neile mu järjepideva ja järjekindla õpetamise, juhendamise ja painutamise eest!

Konkurentsitult parim

Tänaseks päevaks on sünnipäevatrall jäänud selja taha ja hea argipäev taas tagasi.

Tralli keskel andis kosutust Merikese tehtud mannavaht, mida oli sel korral piisavalt, et ma vist sain möödunud nädalaks isu täis. Möödunud nädalaks. Vist.

Ainus sama vanusega jätkav laps jäi aga suurest õnnejagamisest haigeks ja nii me temaga kaks päeva kodus olimegi. Selle ajaga leidis ta endale sõbra. Õuest. Uued sõbrad on alati teretulnud. Eriti tore, kui lapsed ise uusi tutvusi leiavad, eks. Käisime koos õues koeraga jalutamas ja tagasi tulime juba neljakesi: mina, laps, koer ja Oksaonu. Soovin, et oskaksin kuidagi värvikamalt kirjeldada, aga ses kohas jääb mu fantaasia nõrgaks. Pulk. Tegu oli puupulgakesega. Uus sõber vannitati teekruusis ära, tehti talle tualettpaberist pluus, püksid ja pudipõll. Leiti, et tal on nii väike nägu, et sinna mahub vaid üks silm ja suu. Teda söödeti, joodeti. ehitati talle kahekorruseline maja ja mindi seejärel koos multifilmi vaatama. Oma lühikese eluea jooksul saavutas see tüüp ikka väga palju. Pidin hetkeks isegi peeglisse vaatama ja kerget kadedust tundma. Muidu vaikne ja leplik külaline, ma ütleks. Paraku tundis tema suhtes aga suurt külgetõmmet ka Sophie, kes korraks järelvalveta jäetud Oksaonu lihtsalt pooleks hammustas ja seejärel ära hakkis... Palju erinevaid... ei siiski vaid negatiivseid tundeid, miljon pisarat ja juba paari minuti pärast saabus suurem õde nagu võluväel õuest uue oksaga, kellel oli palju ...käsi? Jäsemeid. 

Nagu ka kõik ülejäänud eestlased, olen viimastel päevadel pühendunud sellele, kuidas pääseda punktist A punkti B ilma midagi murdmata või kuhugi alla libisemata. Tegemist kui palju!

Saadan parema pidamise eesmärgil laiali palju liivaseid ja sooje mõtteid, et kevad kiiremini tuleks ja jalg normaalselt maismaal püsiks.

Udumullitamiseni!