Tagasi rööpas...t väljas

 Kodus on mõnus olla. 

Teekruusi põhjast vastu jõllitav koerakarv, Eiffeli torni kõrgune nõudekuhi ja soola-lumelögast märjad varbad pole varem nii armsad tundunud.

Uus klassiruum muutub iga päevaga käepärasemaks. Täitsa juhuslikult on see kollane! Ja no kuidas saab mitte olla rõõmus, kui sul on kollane klassiruum!? Kui minu teha oleks, siis võiks terve koolimaja kollast värvi olla....Mis siis, et see juba ongi :D 

Kui see viirus mööda õpilasi ei kondaks, oleks veel toredam, aga küll ta möödub.  Seniks hoian lihtsalt pöialt, et kõikide põdemised kergelt läheks.

Midagi uut:

1. Ma tarbin vett. Ausalt. Vähemalt liitri päevas. Ma arvan, et liitri. Pole tegelikult mõõtnud. Ma nimelt käisin ju kohe aasta algul verd loovutamas ja kogu selle täielikult positiivse kogemuse lõpuks sain endale valida mingi...tänu...asja(?). Valisin rohelise veepudeli. Nüüd tassin seda iga päev kooli kaasa ja võin uhkusega öelda, et juba enne päeva lõppu on see tühi! Jeei! Kui lihavõttejänes suurema pudeli toob, siis suurendan vee kogust ka :)

2 päeva järjest ilusat päikesetõusu

2. Pistsin oma väikse varba teenindussektori ukse vahele. Miks? Sest miks mitte. Kaks õppepäeva karmi õpetaja käe all ja hetkel on tunne, et vähemalt mõnda aega võiks see tegevus mu nädalavahetusi sisustada küll. Seega, kui keegi mu tuttavatest peaks sattuma ühe konkreetse hotelli hommikusöögilauda ja juhtub nägema mind ringi siblimas, siis PaLUN hoidke distantsi!! Mitte viiruse pärast vaid lihtsalt oma turvalisuse huvides. Ma kipun suurest elevusest nuge-kahvleid maha pillama. See pole meelega, ausalt. Aga lühidalt öeldes, on väga mõnus asju oma õigele kohale sättida ja inimestele häid soove soovida. Ja ma pole küll kindel, aga mu kõhutunne ütleb, et vähemalt pooled suud maski taga naeratavad vastu :) kõlab hästi, onju!

3. Käisin eile oma esimeses kitarritunnis. Oo. Mai. Gaad. Niiiii äge oli!!

Üks suguvõsast pärit kitarr on end mu kodus sisse seadnud ja ma nüüd püüan talle rakendust leida. Enne eilset õhtut ei osanud ma temaga teha muud, kui aeg-ajalt õrnalt tolmust puhastada. Aga eilses tunnis sain palju targemaks!

1. Tunni toimumise koht on nii külm, et villased sokid ja paar kampsunit pole sugugi liialdus. 

2. Mul on vaja kitarrile kotti. Ja seda kotti ei tohi seal põrandale jätta. Tundi väisab Aparaadi tehase kohalik kass, kes asju märgistab.

3. On täitsa savi, kui koba olen mina või kui hästi mängib naaber. Kellegi teise jälgimiseks ei jää aega.

4. Mõistlik on istuda ukse lähedal. Mina valisin eile kõige kaugema nurga. See tähendas, et tulenevalt mu udupeasusest pidin umbes 6 korda siblima ukse kõrval rippuva jope juurde, et sinna midagi panna või võtta vms. Väga tüütu. Isegi minu jaoks. 

Aga harjutama hakkasin juba eile õhtul, ja täna hommikuse tee kõrvale esitlesin Minipreilile ka oma oskusi. Ta on viisakas publik ja kuulas rahulikult kogu mu pusserdamise lõpuni. 

Kohe on saabumas sünnipäevamaraton, mil kolm last saavad korraga terve aasta vanemaks. Kolm uut numbrit, mida meeles pidada...

Suures plaanis on kuidagi imelik olla, aga noh, millal poleks, eks.

Meie äraolekul valvas kodu mu armas väike sugulane, kelle jaoks suurim väljakutse oli potitaimede mitte-ära-tapmine. Arvake ära, millega see lõppes... ;) 

Ta sai tädiks!! Nimelt sai üks vana aaloe taim endale selle nädalakese jooksul poja. Elu üllatab (:

Udumullitamiseni!