Oliver, miks sa ei hoiatanud!!

 

Kõige mõnusam.

Nädalavahetus oli pikk. Sisaldas umbes neli korda rohkem ja samal ajal ka kaks korda vähem, kui olin planeerinud. Jah, ma planeerin. Mitte sellepärast, et ma arvaks nagu üldse midagi võiks kunagi plaanipäraselt minna. Ei, seda mitte. Mulle lihtsalt meeldib, kui on, mida oodata.

Sel laupäeval oli plaanis väisata Otepää rallit. Ma usun küll, et mind vaadates võib jääda mulje nagu ma oleks vana andunud rallifänn, aga .....noup! Nägin hoopis nädal tagasi telekast seda rallisõitu, mille Ott katkestas ja lihtsalt tundus tore vaadata kiiresti liikuvaid autosid. That's it. Kleepisin end sõbraga Otepää rallile kaasa ja õnneks polnud tal midagi täiesti võhikust kaaslase vastu. Võtsime kaasa vorsti, juustu, leiba, sõõrikuid, puid ja kõlari. (Siia võiks panna veel ühe lause sõnaga "kaasa", aga las olla). Välja sai valitud üks terav kurv ja see oli lahe koht. Inimesi oli palju (palju on muidugi suhteline mõiste. Igapäevaselt olen ma nt tööl ümbritsetud neljast inimesest, seega kõik üle nelja tundub mulle juba puhas inimmass). Rahvas seisis ja vaatas kaugusesse, kust siis mingi intervalli (ja lumevalli) tagant sõitsid mõnusa kiirusega välja toreda välimusega kurja häält tegevad masinad. Me panime omalt poolt tööle ralliraadio ja loodetavasti läks asi kaasvaatajate jaoks ka natuke huvitavamaks. 

Salajase retsepti järgi rallivõiku

Vahepeal tegi sõber lõkke üles. No mida mõnusat õhustikku! Lõkkega võiks mind vist kuhu iganes meelitada. Igatahes susistasime seal vorsti ja parima ralliretsepti järgi sai kokku pandud ka paar võikut.

Ilmselgelt maitses värskes õhus kõik lihtsalt imeliselt. Isegi need sõõrikud, mis samal hommikul üles olid sulatatud, et need siis ära küpsetada, et seejärel meie Frozeni seljakotis jälle ära külmuda. Ilm oli pehme ja hea, kiirused närvikõdi tekitavad ja inimesed toredad (ma arvan, nad nägid toredad välja :) ). 

Kahel fotol kahekümnest on auto ka peal :)

Õhtul sai külm kontidest peletanud, kui naistega saunalaval elutähtsaid küsimusi arutasime. Kvaliteetaeg kuubis. Jutud on ülisalajased, mistõttu õhtu sisu jagada ei saagi :P 

Aga tagasisõit möödus selles võimsas lumesajus/tormis/tuisus. Koos meie ees sõitva sahaga aitas sõber lume kaisust välja umbes miljon autot (või siis kolm, aga kes see ikka arvet peab). Luualt kojusõit-1,5h.

Ja siis see veniv pühapäev. Käisime Elva korteris remonti tegemas. Võtsime töömehed kaasa, sest kes see ikka pühapäeval puhata tahab... Juhtus aps. Kohtusid mees, puur, sein ja küttetoru. Esimesed kolm pididki kohtuma, neljas oli lihtsalt väga vales kohas ja valel ajal ja sai seetõttu vigastada. 

Jätaks siinkohal välja kogu närvipinge (mis polnud sugugi nii nauditav kui eelmisel päeval autosid vaadates) ja oigaks-ahastaks hoopis teemal "kuhu küll kõik torumehed jäid?!" . Olles läbi helistanud kogu Guugli (!!!), saime selgeks, et torumehed teevad tööd siis, kui on tööaeg. Mitte siis, kui on hädaolukord. Mul on siiralt hea meel, et kogu ülejäänud Eesti kodudes tekivad ummistused ja purunevad torud ainult E-R 9-17. Ma mõtlen, et kas torutööde tegijatel pole mingit ametialast kretinismi või missioonitunnet vms. Nagu nt arstil, keda lõpuks siiski huvitab, kas said haigusest jagu. Või õpetajatel, kes koolist eemal olles ka ikkagi mõtlevad, kuidas õpilastel läheb. Või kokkadel, kes teavad, et kuskil on mõni õnnetu kalafilee ja siis missioonitundest lihtsalt päästavad selle ja teevad kahe minutiga valmis....midagi head (ma pole kokk, seega ei tea nii kiirelt valmivad kalaroogasid). Et kas torumeestel ei teki pühapäeva lõuna ajal sellist muret kuuldes mingit värelust südame all, et oi, kuskil on üks toru katki ja vajab mu abi ja hella kätt...!? Ei!? Ei mingit tunnet!? 

Väga väga kurb. Või noh, tegelikult polnud kurb. Uskumatu oli ja kuri tuli ka peale. 

Tänu Tuulile lõppes õhtu hästi. Ta transportis minuni universumi parima mannavahu. Ei saa olla õnnetu, kui sul on karbitäis Merikese tehtud mannavahu. #läksinlõhki

Õnneks elab Põltsamaal (pmst kiviviske kaugusel, eks) üks asjalik torutööde tegija, kelle nime ja numbrit teab ainult üks inimene (ja ma ei jaga seda, sest muidu on ta varsti ülekoormusest stressis ja ei jõuagi meile enam appi) ning kes täna kiirreageeris ja tegi paljalt võlusõnadega toru terveks (vb ikkagi ei olnud paljas. Ja vb kasutas mingeid vidinaid veel, aga  juttude ja hääle järgi tundus mulle igatahes, et see mees võlus toru terveks!).

Aitäh talle!

Ja nüüd Oliverist.

Tahtsin täna ise pastat teha. Jamie Oliveri lehel on alati mõnusalt lihtsad ja väheste koostisosadega retseptid. Ta väitis, et ma saan maailma parima ja kiireima pasta, kui möksin kokku jahu ja vee... No enne keeduvette panemist nägigi asi päris hea välja. 

Phhhh.....

Aga vees....said mu toredatest kodustest pastalintidest.....pelmeenid!!

Mitte kujult! Aga see tekstuur oli täpselt nagu ühel õnnetul pelmeenil. Õnnetul jah, sest mulle ei meeldi pelmeenid ja ma olen veendunud, et pelmeenid on õnnetu toit. Kuna pasta ümber oli mõeldud kreemjas mögin aedviljadega, siis tunnistan, et maitse oli toidul hea. Aga see õnnetu-pelmeeni-tekstuur.... Õõõõõh. 

Oliverist oleks olnud viisakas mainida, et pastat ei tehta suvalisest valgest jahust!!! Ja hiljem selgus, et muna on taina koostisesse ka siiski oodatud.

Selline nädalalõpp ja -algus.

Uduroosamannatamiseni!