Käisin põhjas ära

Mina ja Punane meri. Mina eespool

Kõik, mis on selle siinse maapinna peal, on silmale pisut häiriv ja ilumeelt ärritav (välja arvatud palmid, palmid ruulivad täiega).

Ärkasime täna varakult, et süüa kiire hommikusöök (milles jätkuvalt polnud oliive!!!) ja suunduda edasi hotelli ette, kust väikebuss meid peale pidi korjama. Oleme siin tänavatel näinud küll kohalikke liiklusvahendeid. Pooled on täpselt ühte nägu taksod, teisest poolest pool moodustavad Naksitralli-bussid. Nendesse mahub palju palju inimesi. Või noh, õigemini ei mahu. Mahutatakse :) ja siis ülejäänud osa on suvalised autod. Meid transportiv buss tundus aga suisa luksuslik! Oli ilus ja puhas ja mis kõige toredam - täis vahvaid eestlasi! Suundusime kogu selle bussiseltskonnaga sukelduma. Tegelikult oli meie isiklik plaan küll selline, et seekord sukelduma ei lähe ja piirdume snorgeldamisega... Plaanid, plaanid, plaanid... Piisas sellest, et reisijuht paar minutit sukelduda soovijatele juhiseid jagas, kui meile meenus kõik see üliülim, mis meie esimese ja siiani ainsa sukeldumisega kaasnes... ja müüdud me olimegi. Liiga lihtsalt. Siinsamas hotelli lähedal on oma väikse mõnusa teenuseputka ( ei ole tegelikult putka, mul puudub lihtsalt piisav sõnavara) püsti pannud meie oma Eesti mees. Terve päev keset eesti keelt ja ümbritsetuna meeldivalt pedantlikust puhtusest. Seda mu hing vajaski. Palju palju väga huvitavat infot. Ja mitte kuivalt ning masinlikult. Oo ei, sugugi mitte!! Kui sõna võtab oma asja armastaja, tõeline entusiast, siis see õhin ja säde, mis jutu sisule lisaks inimesest voolab.... Ma armusin kogu sellesse eesootavasse veemaailma juba tund enne, kui üldse lestad jalga sain. 

Kuna täna on teisipäev ja ma olen teadupärast teisipäeviti väga lahke (pagan, just vaatasin kella, on juba kolmapäev. Aga teeme näo, nagu oleks täna veel eile, mitte täna, eks:) ), siis jagan rõõmuga mõnd huvitavat infokildu (muuseas, mu klaasikilluhaav on juba kenasti paranenud). 

1. Kalade söötmine on keelatud. Ausalt. Punases meres ei tohi kaladele süüa anda. Muutuvad teised muidu paksuks ja laisaks ja unustavad oma eksistentsi mõtte. Punkt

2. Koralle ei tohi puutuda. Üleüldse pole vaja merepõhjas midagi näppida ega torkida.

3. Kui sa lähed sukelduma ja oled juhuslikult mees, siis antakse sulle liikumisel natuke vabadust. Kui juhtud aga naine olema, siis hoitakse korralikult käest kinni. Kogu retke aja. 

Okei, see pole reegel. Selgus lihtsalt, et mind ja Härrat koheldi vee all täiesti erinevalt :)

4. Vee all ei lobiseda ega naerata! Korraks pidin siiski naeratama. Ja kui giid mind seal ootamatult keerutas, siis kõkutasin isegi naerda. Vee all. Täitsa tegija, eks! Suutsin ka neelatada ja korra köhatada. 

5. Kalad ei armasta inimeste liha. Ülehindame end. Hea teada. 

Sukeldumise pisikusse nakatumine pole naljaasi. Tunnen juba sümptomeid ja olen ette mures oma meelerahufondi pärast...

Rohkelt ülihuvitavat teooriat, järjekorranumber 2 käe peale ja läkski riietumiseks. Õhk oli tegelikult piisavalt jahe, et keha tibutagiga katta. Mõistus tõrkus vee poole liikumast. Õnneks sukeldumismeistritest kohalikud, kes meid saatsid, aitasid ja juhendasid, ei osanud lugeda mu segaseid eestikeelseid mõtteid külma vee teemal ja nii mind ühel õigel hetkel vette saadetigi. Mõni hetk kohanemist, kinnitust, et võib ja peab olema rahulik. Ei mingit kiirustamist, survestamist. Ja põhja me suundusimegi. Tegu on ilmselge illustratiivse liialdusega, sest tegelikult oli põhjast asi ikka väga kaugel. 

Kui eelnevalt räägiti, et korallid asuvad meres n-ö nagu seina küljes, siis päris ausalt, ma ei osanud meres olevat seina küll ette kujutada. Aga see oligi sein. Pesuehtne. Seda ei saakski paremini nimetada. 

Vaatepilt oli ebareaalselt lummav. Need värvid!! Kõige maalähedasem värvus, mille suutsin tuvastada, oli vanaema villase seeliku sinepikollane. Ja need kalakesed elavad seal täiesti rahus oma imelist kalaelu. Vaatad ja vaatled ja mõtled, miks on inimesel küll vaid kaks väikest silma kogu selle ilu endasse ammutamiseks. Ja aeg seisab. Või voogab. Aga mitte ei tiksu ega isegi kulge. 

Hingasin ja nautisin. Tundsin korralikku pettumust, kui ühel hetkel laeva kõhualust nägin. Üks sukeldumine kestis 20 minutit. Sukelduda sai igaüks kaks korda. Ja pärast väga maitsvat lõunat jäi aega ka omapäi snorgeldmiseks. Mulle ei mahu siiani pähe, et sulpsasin vette oma enda ujukates, prillid ees, toru suus ja mis siis, et keset merd! ei vajunud ma põhja poolegi. Lihtsalt hulpisin vee peal. Ja selleks ei pidanud väikse varba otsagi liigutama. Võrratu. Lihtsalt hulpida ja imetleda. Ma ei saa öelda, et oleks tulnud tuhinat seda kõike jäädvustada. Võin julgelt öelda, et suvaline guugli pilt või video vastab täpselt seal nähtule. 

Tahaks veel ja veel ja veel. 

Retkekaaslastega suheldes saime teada, et Hurghadas on ka häid hotelle :) ja meie saime omaltpoolt neile nõu anda, kust eemale hoida. Härra mainis siinset kehva teenistust ja mina sain südant puistada kadunud oliivide teemal.

Hotelli naastes lõi uni nagu naksti pihta ja põõnasime oma tubli kolm tundi, enne kui viimasel hetkel õhtusöögile märkasime JOOSTA. Ja oh mis üllatus! Tänane teenindus oli väga soe ja minu kauaigatsetud oliivid ootasid mind oma tavapärases nurgakeses. 

Tohutu suur tänu Sinaistar tiimile kogu selle elamuse eest. Iga detail ja nüanss tänase merepäeva juures oli otsast lõpuni ainult positiivne. Ja toit oli maitsev. Ja laev oli puhas. Ja inimesed sõbralikud. Ja jutt huvitav. Ja... Ja... Minge ise, siis saate aru, millest jutt :D

Udumullitamiseni!