Vobla. H7

 

Et kuri eemal püsiks.

Olen hommikust alates jahti pidanud soojale ja tuulevaiksele hetkele, et käia tiir meres ja kasutada vähemalt natuke seda ilusat kollast snorgeldamismaski, millega eile ainult korraks merisiile (kalavoldik ütleb, et täpne nimetus on diadem setosum) nägin. Marssisin ennelõunal rätik õlal, mask käes, vapral sammul randa täpselt oma kohale....ja sama targalt keerasin otsa ümber ning tulin tuppa sooja. Pärast lõunasööki läksin uuele katsele. Ja taaskord ebaõnnestusin. See on tegelikult jabur, kuidas aju streigib. Ma ju tean juba mitmest kogemusest, et vesi on täitsa hea soe (kuidagi hoopis teine soe, kui meil jaheda ilmaga), ja kui seal veel ringi solberdada, siis kulub enne tükk aega, kui jahe hakkab. MA JU TEAN SEDA!! Aga mu kohake asub niigi tuulise ranna kõige tuulisemas nurgas ja selleks ajaks, kui sinna kohale jõudsin, oli külm juba kere vahele pugenud. Õõhhh. 

Peesitasin siis kerge pettumusega hoopis basseini ääres. See on hästi natuke tuulevaiksem koht. Puhusin natuke juttu ka Valga inimestega ja sekka ammutasin raamatutarkust. Ühel hetkel hakkas aga väga külm... Selgus, et minu (minu :) ) päikese ette oli seisnud terve mees. Ja tuul tõusis. Põgenesin tibutagiga ära tuppa ja jätkasin poolelijäänud toiminguid rõdul. 

Aga hing ei andnud kuidagi rahu. Piidlesin ikka randa ja jälgisin laineid. Panin paika, et kui kaldale jõudvatest lainetest 4 on rahulikud, siis võtan kätte ja käin ära! Tahtmine oli nii suur. Mõneminutise jõllitamise järel suutsin pilguga püüda kolm järjestikust väga rahulikku lainet. Neljas polnud seda teps mitte :D aga otsustasin, et meri võib ju ka eksida. Panin ruttu rätiku endale täitsa ümber (maja on jahe, seega tuli vältida ka enne välisukseni jõudmist mahajahtumist), haarasin maskikoti kaasa ja JOOKSIN sihtpunkti. Enamasti olen isegi kõndides sammu aeglustanud, sest rannaliiv sarnaneb pigem tatratangule kui nisumannale. Kohale jõudes käis kõik nii kähku, et enne, kui arugi sain, olin plumpsti vees ja rahuolunaeratus ei tahtnud kuidagi maski alla ära mahtuda :)

Täitsa lõpp! Seda, mida nägin, oli kordades ja kordades rohkem, kui olin lootnud. Neid musti okkapalle oli küll ka, aga õnneks palju sügavamal kui mina. Sõrmepikkuste kalade parv ujus minuga kaasa! Algul arvasin, et see vaid tundub mulle nii, kuid kui olin korduvalt suunda muutnud ja nad ikka oma gängiga mul kõrval püsisid, oli selge, et tahtsid vist ikka uudistada. Veealune eskort kestis mõne minuti, seejärel lahkusid mu väiksed sõbrad täies koosseisus. Kokku nägin u 6 erinevat kalaliiki, ühte minu käe suurust lainelise äärega karpi (Lipingule täpsustuseks, et see polnud õmblustarvetekarp), mingeid karvaseid....munakesi? pallikesi? Tundusid nagu mingid lilled, millest osad olid kinni ja osad õitsesid. Püüdsin seal all omaette pobisedes kirjeldada kalade välimusi, et siis pärast oleks hea kalavoldikust vaadata ja märkida, mida nägin. Mõned värvilised eee korallid? püüdsid ka pilku, aga kuna ma ei tea, kas need ikka olid korallid (niimoodi suvaliselt laiali...suvalises rannas), siis ma pead ei julge anda. Igatahes oli väga väga vääääga ilus!! Ja mida selleks vaja oli? Ainult loendamusoskust neljani :) seega tuleb koolitarkus ikka elus kasuks. 

Kuna kõrvatropid unustasin tuppa ja mingil hetkel muutusid kõrvad hellaks, siis sama kiiresti, kui olin vette lupsanud, ronisin sealt ka välja, kähku rätik ümber ja vudinal tuppa. 

Vähemalt 12 kilogrammi rahuolu iseendaga ja mälupildid, mis jäävad. 

Olen nüüd mõnda aega taas rõdul end päikese käes soojendanud ja avastanud, et siin-seal keha peal on piisavalt soola, et seda lausa käega maha pühkida. Kas mitte niimoodi ei tehta vobla? Rohke soolaga kokku ja siis päikse kätte kuivama....?

:) 

Proovin täna veel emale tee üles leida (kuskilt tänavalt, nagu ta väitis) ja imeliselt valgendava hambapasta ( et ma valgete hammaste taustal jumekam välja paistaks) ja siis hakkan kojuminekut ootama.

Edit:

Selgus, et mu reisikaaslane on vahepeal linnaga päris tuttavaks saanud ja teadis hästi kuspool võiks asuda linna-mitte-kõuge-kallim apteek. Hambapasta +

Kuna tõesti pole siiani kuskil tänava peal silma jäänud seda salendavat teelehte, mis ema tellis, siis otsustasin suvalisest krõbinaputkast nõu küsida. Tee kohta :) Küsida teed tee juurde :D Teenõu! :D mmm, ilus keel meil.

Igatahes viiples ta marsruudi ette ja ma küll ei tea, kas ta seda poekest just mõtles, aga me tõesti leidsime poekese, kus täpselt sellised teelehekesed kastist vastu vaatasid. 

Teelehed+ 

Lisaks võtsin näpuotsatäie Egiptuse safranit ja mingit datliplöga, millest poepidaja imemaitsva tee valmistas (selle valiku kiitis heaks isegi osavõtmatu härra). No ei ole odavad hinnad! Päriselt! Aga tundub, et väga ülekohtust hinda mult ei võetud, sest müüjahärra polnud kaupa raha vastu vahetades sugugi rõõmus. Loomulikult oleks ma tahtnud talle maksta rohkem ja mul oli temast tegelikult täitsa kahju. Aga pole parata, püüan olla kokkuhoidlik :D

Kell on hetkel juba kuus läbi-ainult natuke veel!!

Helistasin täna kiirkorras Suurele Preilile. Ta teab, et kõne on kallis ja hakkas seepärast kohe rääkimise alguses võimalikult ruttu ette vuristama eluliselt kõige olulisemaid uudiseid: emme, me saime vanaema juures KAKS õhtut friikartuleid. Kas sa kuulsid? Kaks korda! Ja me tahame kindlasti pühapäeval veel Keitu näha enne, kui ta ära läheb, sest ma tegin talle ja ta väiksele õele ( väiksele! Muhahahahaa) üllatuse. Emme, kas see kõne ikka veel maksab? Kuule, ma rohkem ei räägi siis!

Ma arvan, et see monoloog võttis talt vaid ühe hingetõmbe, mille sisse suutis väike inimene ära mahutada nii juubeldava, muretsevad kui ka väga asjaliku hääletooni. 

Oh, seda udununnusust küll :)

Õhtustasin täna kahe vahva valgalase seltsis ja see oli palju toredam, kui üksi näksida. Lisaks sain hotelli fuajees ehteid müüvalt daamilt kingituseks kaitsva käeehte. Ma ei osta endale ehteid ja seda enam on suure tähendusega kingitud ehted :)

On ju ilus lõpp ;)

Udumullitamiseni!