Esimesed udused mullid

See, kes peaks kirjutama, ei kirjuta. Seetõttu pole mul midagi lugeda. Kui lugeda pole, tuleb kirjutada.

 

Uus tuttav

Käisin täna Tuhkatriinul külas. Esimest korda. Ta isegi ei kutsunud, aga see mind ei takistanud. Sadasin reipal sammul sisse, panin jalga oma kauaotsitud villased sokid, mis mind nende koridorikapil ootasid ja esitasin teetellimuse. Väga mõnus on end külas koduselt tunda. Tuhkatriinul on tuhkur :) Natuke nagu sõnademäng, eks: tuhkatriinu-tuhkur. Ottotriinu-ohkur. Lepatriinu-lehkur (mis on sisuliselt sama, mis tuhkur). Tuhkatriinu on koolis meie korrusel üks parem käsi. Mitte küll päris minu oma, aga see pole oluline. Oluline on hoopis see, et minu tutvusringkond koosneb vist suuresti mitte-eestlastest. Lahkesti lubatakse külla ja keegi pole mind oma lemmiktoiduks veel nimetanud. Jehuu, väiksed võidud elus!! :D Pmst tahtsin eelneva lausega lihtsalt muuseas mainida, et mul on ägedad sõbrad ja aasta alguses on õige aeg nende eest tänulik olla. Ma siis olen. Korra veel. 

Üldiselt maailmas toimuvast. Uus aasta algas. Jälle. Eelmine jäi suht poolikuks, aga samas on tore, et see kole läbi sai. Kui ma üle-eelmisel aastal mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, siis tegelikult ei mõelnud ma seda sugugi väljakutsena. Sai küll. Nunnud positiivsed lausungid aasta algul stiilis See aasta tuleb parem ja toredam ja rõõmurohkem, pfff. No need ei toiminud. Siinkohal lõpetan vanast ja uuest aastast kirjutamise, sest nii- või naapidi viiks see lõpuks mingite lubaduste ja muu blablani

Homme on esmaspäev (jälle mingi uus algus, õhh) ja ma kavatsen minna verd andma. Esimest korda elus. Veebilehelt saadud info järgi on minu veregrupp küll kõige vähem vajatum, aga ega mul neile muud pakkuda pole, paraku. Kuigi ma tean, et sellel on hoopis muud tagamaad, tahaks ikkagi uskuda, et minu veregrupi esindajad on kõige taibukamad ja ettevaatlikumad, kõvema tervise ja suurema verehulgaga, tänu millele nad ei satu kunagi õnnetustesse, ei jää haigeks ega vaja vereülekandeid. Tahab keegi vastu vaielda? Ei? Väga hea. Usun edasi. 

Rohkem mõtteid tänasega seotult pole: lapsi pole kodus, Härra puhkas terve päeva ja jättis mulle seega palju omaette olemise aega koos õndsa vaikusega. 

 

Nugisega auru all

Rubriik "Tähelepanekuid elust aka blondid hetked"

Kui jalutate mööda jõe äärt (olenemata, kas see on kaetud jää ja lumega või mitte), siis pärast paari korda suuna vahetust ja enda ümber pööramist, uskuge või mitte, see on ikka seesama jõgi, mis enne. Ei ole vaja arutleda (isegi mitte salaja oma peas), kas see on ikka Emajõgi. Sest no taevas halasta! Mis see muu olla saab. Loodan, et sain kellelegi abiks olla ja teie elu on nüüd tänu sellele lihtsam. Võtke heaks!

Udumullipuhuja