Must Kast

Sattusin aastaid tagasi koos oma tollase klassiga Musta Kasti (mitte ajada segi Vanemuise Kollase Kassiga :) lavastusele "Jõud". Õpilastele tükk meeldis. Ja kuigi tegu oli grupi skeptiliste ja mitte-väga-teatrilembeliste teismelistega, olid nad siiski väga nõus sama trupi teistelegi etendustele minema/tulema. See ütleb nii mõndagi, eks. Nõks aega hiljem...või hoopis varem (kes seda enam mäletab) nägin Musta Kasti "5 grammi sisemist rahu". Üks näitleja, üks lava, üks lugu. Üks tõsine ja sügav tükk. Jälle jäin rahule ja olin lummatud. Vahepeal on olnud Vanemuise aegu ja harrastusteatri aegu. Aga tsipa aega tagasi hakkas fb voos täiesti järjekindlalt jooksma reklaam Musta Kasti "Alinast". Just sinna ma täna õhtul sammud seadsin. Kuigi kogu eelnev päev oli täis vahvaid seike ja paljut, millest muljetada, siis emotsiooni selguse huvides jätan selle hetkel siiski kõrvale. Etendus toimus Genialistide Klubis. Tuvastamatust allikast(loe:üldse ei mäleta, kes seda ütles) oli mul vaid teadmine, et tegu on sünge tükiga. Sisu kirjeldusse ma liialt ei süvenenud ja olin lihtsalt avatud sellele, mis pakuti. Saal oli must (oh, mis üllatus! :D) ja pime. Toolid ümber "lava" ühes reas. Või noh, piltlikult öeldes raamisid nad lava ära. Kujundus mustakastilikult minimalistlik. Alustuseks (jaa, ma tean, algus on juba ammu ära olnud, aga ikkagi) pidin tunnistama, et tunnen ennast teatrisaalis, kastis või misiganes teatrihõngulises kohas väga mugavalt ja hästi. Igal etendusel on mingi lõhn. See tükk lõhnas tossu järele. Teate küll -seesama, mis masinast välja tuleb ja mida Birgit Õigemeelel Eurovisioonil puudu oli. Tänases etenduses oli seda piisavalt ja mulle meeldib selle lõhn.... Seega, lavastus lõhnas hästi. Publiku kohti oli vähe. Tegevus toimus sõna otseses nõttes nina all, tänu millele ei pidanud ma isegi kaasavõetud prille ette panema. Aga lugu. Lugu oli tõsine. Ma päris enda peas ja sees ei nimetaks seda isegi päriselt looks. Pigem tekkis mõte, et see on väga täpne kirjeldus. Lugesin aastakese tagasi raamatut "Kaassõltuvusest vabaks" -väga silmiavav kirjutis. See, mis laval juhtus ja toimus ja kulges, oli lihtsalt väga efektne illustratsioon äsjamainitud raamatule. . Huvitav, kas keegi on varem eneseabiraamatust lavastuse teinud.... Ma ei ütleks, et tükk oli sünge. Tore ka polnud. Seda kindlasti mitte, sest teema ise on terav ja valus. Nii ilusti ja selgelt joonistus välja, kuidas katkised inimesed teevad katki ka enda lähedased... Ja kuidas nood omakorda kaovad sellesse kõigesse ära. Omaette. Vaikselt. Võin ausalt öelda, et raamatut eelnevalt lugemata, poleks see etendus pakkunud mulle pooltki seda, mis ta pakkus. Kirsiks tordil oli näitlejate kehatöö. Karl Edgar Tammi oma imeliselt kontrollitud voolavusega. Ükski liigutus ei tundunud üleliigne või juhuslik. Laura Niils oma eheda olemuse ja nii tõetruu olekuga, et ma päriselt uskusin teda. Mahe ja rahulik kõnemaneer ja nii nauditav diktsioon. Ja Kristian Põldma, keda oli natuke vähem, kuid piisavalt, et jääda ootama tema järgmisi liigutusi ja lauseid. Pisarat ei tulnud ja seda ma ei oodanudki. Nalja samuti polnud.Või noh, võibolla oli, aga mina ei tuvastanud. Oli sügavus, oli ehedus ja oli aktuaalsus, paraku. Aitäh elamuse eest! Udumullitamiseni!